Helkur

Capitulo 14: Hieronymus Bosch

2009-02-24T02:24:00.001+02:00

Capitulo 13: El Prado ja muud loomad

2009-02-23T22:57:00.004+02:00

Vahepeal on igasuguseid asju juhtunud, aga minu blogimise ind hakkab juba raugema, seega üritan lühidalt aru anda, millega ma hakkama olen saanud.

Kõige suurem saavutus on El Prado. Lõpuks ometi ma jõudsin sammastest kaugemale ja nägin Goya Saturni ja muud põnevused ära. Ütleks, et Bosch oli mulle kõige enam meele järele, eriti see pilt, kus kalal tulevad inimese jalad suust välja ja ühel mehel on roos pepusse pistetud. Vabandan, mul on kunstist omad arusaamad ja religioosse temaatikaga märtrimaalid mind pöördesse aja. Meelde jäi vaid mind pühak, kellel oli nuga peas ja oda rinnus ja valge tuvi vormis hiilgav püha vaim, kes lendas mingi kahvatu daami pea kohal. Kusjuures, tore küll, aga ma ütleks, et Reina Sofia moodsakunsti muuseum oli kuidagi paeluvam, eriti Picasso Guernica sketšid - suur maal ise oli liiga suur (naer).

Järgmine saavutus on korteri leidmine. Tegelikult leidis selle Annika ja mina soostusin, sest see asub täpselt kooli juures, 5 minutit üle tee kõndida, ja mul endal ei ole peale tööinimese elu alustamist absoluutselt aega toaotsimisega tegeleda. Tänase hispaania keele kodutöö lõpetasin näiteks hommikul metroos, mis pole üldse imelik, sest terve Madrid tegeleb metroos millegi lugemise või kirjutamise või muidu nokitsemisega. Ilmselgelt on mind pandud level kõrgemasse gruppi kui tarvis ja seega tunnen ma ennast tihti üsna (meelte)segaduses ja järjest maas olevat, kuigi see võib ka olla tingitud sellest, et ma pole lihtsalt harjunud, et ma ei olegi klassi parim:)

Kolmandaks oli meil Jürgen külas pea kaks nädalat, mis tähendas intensiivset ja ohjeldamatut ööelu ja muidu suuremat ringi müttamist. Märksõnadeks võiks olla "absint" ja "biitlid" ja "auto lauaks". Jah, me võtsime asja tõsiselt, Jürgen ja Ragnar viisid mu õla peal koju pärast.

Ja siis ma tegin veel rumalusi kah üks reede ja absoluutselt ei häbene, sest ma olen jätkuvalt õnnetult armunud ja mul on rekreatsiooniperiood ja ülesaamisfaas ja siis tulebki rumalusi teha. Ja see pühapäev ma ärkasin üldse kuskil Alonso Canos ülesse ja päike paistis kui ma metrood otsisin ja täpselt selline tunne oli, et kõik saavad aru, et ma olen ikka veel purjus...

Capitulo 12: EOI

2009-02-12T21:44:00.003+02:00

Mul on nüüd keeltekooli õpilaspilet. Tunnid algavad teisipäeval ja kestavad juunini, iga päev kaks tundi jutti seitsmest üheksani õhtul. Intermedio I. La-la-la!

Capitulo 11: Päris inimene

2009-02-10T23:38:00.003+02:00

Töötamine on väga väsitav. Ma olen juba kaks päeva tööl käinud - nagu päris inimene - naljakas, et ma selleks Hispaaniasse pidin tulema:) Siiamaani on minu tööülesandeks tegelikult vaid materjalidega tutvumine, seega mind sinna arvutiruumi, kus kogu see kurikuulus simulatsioon toimub, lastud polegi, ja kui päris aus olla, siis olen ma tõsiselt hirmul, kas ma üldse aru hakkan saama, mis teha tuleb. Ootame-vaatame. Üks 32-aastane doktorant, kes on varem geoloogiat õppinud ja käib muga koos suitsu tegemas, ütles, et tema ka veel ei tea, mis toimub, ja tegelikult ei tea keegi peale Rafaeli, mis moodi see värk töötab. Rafael nimelt on see minu otsene juhendaja, kes on kõige juures väga tore ja noor ja aitab mind sööklas hädast välja, kui ma ei tea, mis võtta või jätta. Ja siis on seal veel üks tore sell, kes lippab kitlis ja kummikinnastes ringi ja pärib muudkui, kuidas mul läheb ja kas ma juba väsinud ei ole lugemisest. Joon teed ja katsun mitte olla. Täna paistis päike ja rohi lõhnas nagu rohi ja me käisime selle puhul hängimas ja poes ja baaris ja ma tegin turistipilti ka.

Sol. See on üks põhikoht, kus kokku saada - karu all.

Nena Daconte - Tenia tanto que darte (Videoclip oficial)

2009-02-10T02:46:00.001+02:00

Seda laulu lastakse siin lihtsalt iga päev 10 korda ja see kummitab mind hommikust õhtuni...

Capitulo 10: Elulised täpsustused

2009-02-10T02:26:00.003+02:00

Täna oli mul esimene tööpäev ja ma ei saanud absoluutselt aru, mis ma tegema pean. Lugesin asjaliku näoga materjale mingist Linuxis jooksvast modelleerimisprogrammist ja naeratasin magusalt kõikidele noorhärradele, kellega ma kabinetti jagan. Üks neist lubas mulle pärast oma laborit näidata...

Pangaarve sain nii, et minu professor tuli ja seisis mu kõrval ja ütles panganeiule, et ma töötan UPM-s - nii käivad siin asjad:)

Selle kuramuse välismaalase ID-ga on siuke lugu, et kui mul teda ei ole, siis nad võibolla võtavad mu grandist 24% mingiks sotskindlustuseks maha. Vastik. Aga parem kui mitte midagi. Ja mul on plaan veel korra sinna illegaalidekontorisse minna ja neile selgeks teha, et 1. juuli on täiesti ebanormaalne daatum.

Üldiselt on kõik ok, Eesti retseptidega saab isegi rohtu apteegist, järgmine nädal algavad keeletunnid ja palavik läks ka ära!

Capitulo 9: Cumple de Annu - Fiesta Estonia

2009-02-10T01:44:00.006+02:00

Olgu, et te ei arvaks, et ma siin lihtsalt tööd teen...

Üks õhtu said poolkogemata ühes Madriidi korteris kokku 9 eestlast. Mina magasin neljapäevaseid kahjustusi sirgeks, kui teisest toast hakkas järsku hirmsat röökimist kostma. Need olid viina joovad eesti naised. Ikka juhtub, ühinesin...

Uskuge, te poleks tahtnud selle taksojuhi nahas olla, kes meid Virumaa saatel Coppolasse viis:
¡Callate, por favor, callate!
Ja meie tagapingist vastu:
No... no bebo nada... ¡Chicas, chicas, rubias! EEEE... jääb ikka niiiii...

Capitulo 8: Minu Hispaania a.k.a. NIE

2009-02-07T21:10:00.003+02:00

Põhimõtteliselt oli kõik siiamaani liiga hästi läinud, nii et võis aimata, et varsti selgub, et kahe nädalaga tööd leida ja keeltekooli level kõrgemasse gruppi sisse saada ei ole lihtsalt võimalik! Selgus, et jutt Euroopa Liidust ja Eesti passist, millega kõikjal uksed valla on, on puhas jamps - vähemalt lõuna-eurooplastelt küll ei tasu oodata, et "Estonia" neile midagi ütleb!

Ma katsun asja lühidalt kokku võtta... Selleks, et Hispaanias inimene olla, peab sul olema NIE - numero identificacion de extranjero - siis saad sa ametlikult töötada, pangaarve avada, telefonilepingu sõlmida, etc etc etc... üks kuradi number teeb sust inimese.

Nii. Läksin mina siis endale NIEt tegema. Helistasin saatkonda - öeldi, et politseijaoskonnas saab teha. Läksin politseisse - öeldi, et ühes välismaalastele mõeldud kontoris saab teha. Läksin sinna kontorisse, seisin 10-meetrises sabas koos aafriklastega, ütlesin "Estonia" - öeldi, et ühes teises kontoris saab teha. Läksin sinna teise kontorisse, kus oli teine saba, kah 10 meetrit marokolasi, seisin seal ja ütlesin "NIE" ja "Estonia" - sain mingi paberi, mida täita ja numbri, kuhu helistada, et aeg kokku leppida. Näitasin kogu seda paberimajandust ühele kohalikule, see arvas, et on vale paber, mis pole üldse EU kodanikule mõeldud. Tõmbas mulle netist mingi parema. Helistas sellele numbrile, rääkis, et Eesti ja EU ja järgmine nädal vaja tööle minna, talle öeldi: väga tore, saab küll, täitku aga kõik ankeedid ära (millised siis?), maksku riigilõiv ära ja tulgu meie kontorisse ESIMESEL JUULIL.

Vaikus.
Nagu mis mõttes? 1. juulil? Ok, ma saaksin aru, kui ta oleks öelnud, et kuu aja pärast saab. Aga nelja kuu pärast? Mida kuradit nad teevad neli kuud?

Küsisin, et kas ma siis enne saan tööd teha ja pangaarvet avada. Öeldi, et peaks vist saama küll. VIST. Et Eesti passinumber PEAKS kah ok olema... Milleks mulle siis see NIE?

Läksin panka, ütlesin, et näete, mulle ministeeriumist öeldi, et Eesti passi number on ka ok. Tädi uurib passi, kutsub teised töötajad ka vaatama, kõik on nõutud, kratsivad pead, vaatavad mind tigedalt. Helistab kuhugi, räägib umbes pool tundi, teatab et ei, nemad ikka ei tee enne midagi, kui mul NIE on. Helistasin saatkonda, sealt öeldi, et aga nii ongi, palju õnne, proovi mõnda teist panka! Kurat küll!!! Mis EUst ja Schengenist me siin räägime?

Jah, nüüd ma ei teagi, kas ma oma granti, mida mulle nii heldelt pakuti, kuidagi kätte saan saada või kas mind üldse annab ametlikult kuhugi vormistada... esmaspäeval uurin lähemalt, mis nad ülikoolis arvavad asjast. Üks, mida kindlalt võib öelda, on see, et enamus inimesi ei tea ise ka, kuidas süsteem toimib ja neil on kolm korda lihtsam sulle EI öelda, kui nuputama hakata, kas äkki asi ei olegi nii keeruline.

MIERDA. MIERDA. MIERDA.

Capitulo 7: Euro Delta

2009-02-03T18:08:00.004+02:00

Olen vahelduva eduga päevad ja ööd mööda Madriidi ringi rallinud, erinevates tapas baarides San Migueli joonud, oma CV-d levitanud, Vikachuuga El Pradosse minna üritanud (üritus lõppes sellega, et esmaspäeviti on muuseumid kinni ja me lasime politseionul endast sammaste ees pilti teha) ja nüüd ma tunnen, et olen omadega läbi ja vajan puhkust ja rahu.

Üks väga hea uudis on. Esmaspäevast alates olen ma kahekuuse katseajaga ülikooli juures tööl. Täpsustan: Universidad Politécnica de Madrid, Escuela Técnica Superior de Ingenieros Industriales, Departamento de Ingeniería Química Industrial y Medio Ambiente. Teemaks on Pürenee poolsaare õhusaasteallikate ja -retseptorite projektsioon ja modelleerimine. See toimub mingi Euro Delta projekti raames ja töö on inglise keeles. Mis veel hullem, mul pole õrna aimugi, mis see endast täpselt kujutab, aga ma tegin kõik, et endast äärmiselt tark mulje jätta. Ma ei teagi, kas ma sain sinna selle pärast, et ma olen blond ja järjekindel või neile meeldis mu CV. Ainuke jama on, et nad ei taha mulle esimest stippi ka enne maksta, kui kahe kuu pärast takkajärgi... ¡Qué fuerte!

Ja siis selle uudisega kaasnevad bürokraatia nüansid: ma pean mingi kuramuse välismaalase ID vormistama, mis kuulujuttude järgi võib pool aastat aega võtta. Ja kohalikku pangaarvet on samuti tarvis - kreekakogemuste põhjal võib eeldada, et tegemist on kohutavalt keerulise protseduuriga.

Täna ma istun voodis, söön pizzat ja vaatan hispaania keeles Dr House'i, homme vaatab, mis saab ja kas saab! Mañana.

Capitulo 6: Okastega ingel

2009-02-01T20:02:00.004+02:00

Nonii. Nüüd ei oska ma enam midagi arvata. Täna sadas lund. Ja nüüd sajab vihma. Ja külm on. Nagu... mis mõttes? Kes lubas? Ma ei tulnud siia selleks, et lund sajaks ja külm oleks!

Õnneks mina seda lund nägema ei pidanud, kuna ma magasin kella poole neljani. Pühapäevad ongi selleks, et poole neljani magada. Carlos ajas meid suurest toast kümne ajal välja, kuna ta tahtis tennist vaadata... ma ei saa aru, mis inimesed tahavad televiisorist tennist vaadata? Või miks peaks üldse tennist vaatama! Olgu, kui keegi seda väga mängida tahab, ma saan veel kuidagi aru, aga vaadata... Vale, me da lo mismo. Seega ma surin tema voodis pool päeva ja mis kõige naljakam, Annika pole ikka veel koju jõudnud.

Juhtus aga see, et siia jõudis suuri ootusi täis Vikachuu, kes tahab, et kohe-kohe midagi juhtuma hakkaks. ¿Calimucho? A ver...

Üsna kasutu tunne on hetkel, aga samas ei saa ma ka pühapäevasel päeval midagi kasulikku korda saata, nii et peab vist olukorraga leppima.

See minu argentiina austaja on täitsa lolliks läinud. Mulle seletati, et nad ei saagi aru, kui neile EI öeldakse. Olgu, tuleb siis mitu korda öelda, aga no kuramus, nii ei saa ju peol käia kui keegi sul koguaeg sabas jõlgub ja sulle psühhoanalüüsi teeb! Et minul olla kaitsekiht ja ma etendavat kedagi teist, kes ma tegelikult ei ole, ja et selle pärast ma talle võimalust ei annagi. JA JA JA (hääldada: ha ha ha) - ja et mul on tegelikult okaste all ingel peidus. BRRRR... ma tegin kõik, et oma inglitiivakestega minema lennata nii kaugele kui võimalik. Aga ausõna, isegi nii suures linnas kui Madrid, suudavad need hullumeelsed su ikkagi üles leida!

Capitulo 5

2009-01-29T21:47:00.004+02:00

Tänase päeva seisuga olen ära teinud päris palju asju ja samas on jätkuvalt selline tunne, et ma ei saa üldse aru, mis ma teen. Ülikoolis käisin. CV saatsin. Motivatsioonikirja kirjutasin. Baarides ja kohvikutes käisin ka. Isegi kohtamas käisin - kaks korda! Ühe korra ebaõnnestunult, mille peale ma lubasin endale, et järgmine kord kannan baaris prille ja olen hoolikam, kui päevavalguses inimestega kokku saan:) Teine kord oli täna ja tegin näo, nagu ma oleks kõigest sõber, mis tuli mul ka väga hästi välja.

Üürituba oleme otsimas käinud mitu korda, aga millegi pärast satume koguaeg mingite kummaliste meeste otsa, kellega kuidagi ei taha ühe katuse all elada... See on vist kõik. Asjad toimuvad.

Capitulo 4

2009-01-29T13:03:00.008+02:00

Ma mõtlesin, et panen teile lihtsalt kadestamiseks siia paar pilti sellest, kuidas Madridis on hetkel nii soe, et jope võib päeval kotti panna, kui päike paistab.

Capitulo 3

2009-01-26T15:02:00.004+02:00

Käisin täna Annikaga koolis kaasas, kuulasin hispaania keeles sanitaartehnika loengut ja lugesin oma lasteraamatut El Dragon de Fuego. Viimases peatükis tulid mängu ka tüdruk ja hunt, asi läheb põnevaks!
Sain vastuse ühelt professorilt, keda seebitada loodan - nimelt on ta nõus minuga homme isiklikult vestlema. Peab ennast ilusaks tegema...
Koju minnes tegime tee peal olustikupilte nagu all pool näha võib.
Üks päev ma teen linnas turistipilte ka, jõuab.

Capitulo 2: Nuestro Barrio - Random Pictures

2009-01-26T14:49:00.008+02:00

Capitulo 1

2009-01-24T21:40:00.003+02:00

Ma ei tea isegi, millal see otsus täielik küpses ja valmis, ning mis mind tõukas seda üheotsa lennukipiletit ostma, aga nüüd juhtus nii, et sattusin kogemata Hispaaniasse. Madriidi täpsemalt.
Reede hommikul tegin keeletesti koos kamba hiinlastega nagu immigrandid muiste, asutuseks täpsemalt Escuela Oficial de Idiomas, pärast tutvusin mingi saksa lapsehoidjaga ning üritasin talle hispaania keeles rääkida, millisesse metroopeatusesse ma sõidan ja miks ma koguaeg prille kaotan. Päris keeruline oli.
Elan ajutiselt Antonio Machado peatuse lähistel Carlose diivani peal, elu on kotiga nurgas ja päike paistab. Eile oli 14 kraadi ja soe tuul puhus hõlmade vahele, kui me Annikaga hiidkrevette ostmas käisime. Tegin endale kohaliku kõnekaardi Yoigo. Ma saan üsna hästi suheldud igasuguse teenindava personaliga, nii et nii palju oli sellest Berlitzi iseõppija kursusest ikka kasu.
Baarid on nagu Hispaanias ikka, pungil rahvast täis, suitsused ja lärmakad. Ööelule ma mõtlesin seekord eriti mitte rõhku panna, kuna kõik, mis siis toimub kui päike looja läheb on tegelikult iseenesest mõistetav...
Täna käisime jooksmas kuskil pargis mäenõlva peal suurte-suurte mändide vahel. Ema rääkis, et need olla piiniad. Ma pole kindel, aga nad meeldivad mulle ja neil on hästi suured käbid. Palmid on ka. Palmide pärast ma tegelikult siin olengi. Ja sinise taeva. Siis kui suvel kõik kollaseks tõmbab, võib Eestisse puhkama tulla!
Lähen nüüd kohe ühte Iiri pubisse maad kuulama. Ülikooli kirjutasin ka juba.
Maailm ootab.

Viitsimatus

2008-11-24T18:36:00.001+02:00

Taas avasin faili, kuid käes mul oli vein.
Kõik mida ma tegin, CSI ajal jõin ennast täis.
Mu vabandus ei ole uus, nõnda tihti olen teind
-
VIITSIMATUS

Suurte asjade ilu

2008-11-11T00:32:00.004+02:00

Järgmine pilt läheb üles pühendusega Alissale.

Alissa, diskokuninganna, mu ainus sõbranna, kes sa mõistad suurte asjade ilu! Kui ma seisin metaantangi katusel 43m kõrgusel ja vaatasin, kuidas kajakad Paljassaare kohal tiirutasid, siis tea, et mõtlesin sel hetkel just sinule!

Unenägu

2008-11-05T22:52:00.004+02:00

Kas pole veider, kui unes juhtub koguaeg äärmiselt sürreaalseid asju, ja see ei heiduta sind selle vaatemängu ajal mitte üks raas. Sa nagu ei mõista, et see pole loogiline, sa aktsepteerid kõike, mis sinu alateadvus sulle pakub ja sa ei satu hetkekski hämmingusse, miks üks või teine asi täiesti jabur on. Siis sa ärkad hommikul üles ja unustad kõik, selleks et järgmine öö unes veel totramaid asju näha! Vahest harva juhtub hommikul, et sa ärkad üles ja analüüsid toimunut, satud hämmingusse ja jätad toimunu meelde. Täna hommikul kummastas mind kõik, mida meenutada suutsin, eriti just selles valguses, et see mind unes mitte üks raas ei kummastanud!

Üks minu täiesti platooniline meestuttav tuli mulle külla, ihualasti, näitas mulle oma kõige tähtsamat varandust ja ütles, et see külmetab. Ma tõusin baldahiinilt, kandes roosat narmaste ja metallripatsidega türgi puusarätti, mille ma kunagi ühelt BESTi kursuse participandilt sain, ja pakkusin seda heldelt temale, jäädes nõnda ise paljaks. Vahepeal liikus kaader edasi, tollest noormehest oli saanud üks mu teine tuttav või kui nüüd aus olla, siis nad vaheldusid ja ma polnud päris kindel, kumb ta on. Vahetunud oli ka maja, kumbki neist polnud selline, mida ma varem näinud oleksin, ja mõlemad neist olid minu omad, st et unes ma olin veendunud, et viibin kodus. Ma olin vahepeal riided selga saanud ja järsku helises telefon... See oli Andres BESTist. Kell oli 4 hommikul ja ta teatas, et tuleb varsti enne lennujaama minekut läbi, et Tinile tema kraam Bucaresti kaasa võtta. Tegemist oli reaalsusega, mis haakus äkki nii tugevalt mu unenäoga, et hetkeks olin ma täiesti hämmingus. Mul oli häbi, et mul unes häbi ei olnud, ja Andrese kõne ei sobinud mitte üks raas sinna otsa!

Ma mõtlesin täna terve päeva unenägudest ja sellest, kuidas me seda sõna inglise keelde üritasime tõlkida - dreamface on täiesti absurd - ja kuidas sulle siis tundub, et kõik on nii reaalne ja ruumiline... imeline. IMELINE.

Peaks vist täna varakult magama minema.

Edevuse laat

2008-11-04T01:32:00.004+02:00

Lugu sellest, kuidas me Portugali filmifestivalil käisime ja saalis portveini jõime. Tuuli näeb kauguses õnne terendamas. Kohe-kohe on algamas linateos Marianast, kes ema eest rasedust varjas, kõhtu mässis ja tindiga pesukaitsmeid vetsu viskas. Meie aga ei tea sellest veel midagi ja tunneme ennast glamuurselt.

Tegelikult oli meeldejääv film, mul on lihtsalt tarvis kõike oma labase satiiriga madaldada.

Kõik inimesed on ilusad ja head

2008-11-01T21:25:00.009+02:00

Kas te teate seda tunnet, kui vaatate enda ümber ringi ja kõik on nagu filmis ning te soovikiste sellest teha päris filmi, näete hetki kui kaadreid ning kujutate mõne momendi aegluupi? Hetkeks kõik tuksatab ja tuleb lähemale, selleks et kohe kaugeneda ja jätta sind mõtlema, et vaid tundus nii... ja sa jääd seda vaatama, unustades enda rolli mängida, naeratad, avastad, et naeratad juba pikemat aega ja sulle ei meenu, millal sa alustasid, seega ei tea sa, kas tasub lõpetada või on see juba niigi naeruväärne, et enam pole vahet? Sekundiks lööb kõik selgeks ja adud ruumi ja selle mõõtmeid, sa mõtled, et kohe lõppeb, et kõik ei ole nagu vatis... ja siis lähed tagasi.

Me oleme nii ilusad.

Varvas on ilus nagu äsjasadanud lumi või populaarse boybändi esilaulja.

Sus on nii ilus profiilis, eriti ta nina.

Sisi on nii ilus, et juba pildilt näeb, kuidas ta prantsuse keelt oskab.

Kõik on nii negatiivis nii ilusad.

Nugised Helsingis

2008-10-30T14:18:00.006+02:00

Helsinki was somehow an event so apart from the happenings in Tallinn (I wonder if it is because there is a sea between the cities...) that I decided to make a separate posting of that. After all, Helsinki was a good variety for Tallinn for one day, although for me it’s the same northern autumn-gray everywhere, just that the Finnish obviously have more money and cleaner streets – last one is something that always amazes me when I go to Scandinavia. I’m so proud of them that I decided to add some pictures to prove it:P

Nugis-attack in Tallinn

2008-10-30T13:46:00.006+02:00

This post is dedicated to all the Nugised in the world.

One beautiful autumn day one especially handsome Spanish nugis with extremely soft fur decided to visit Estonia. To be honest it was partly because one Estonian nugis was very persistently persuading him to do so, and you must believe me, this nugis can be very convincing if she wants. And even though she was late for the airport, when she arrived in her new boots and fancy coat (the outside part of the nugis), the Spanish nugis just couldn’t resist... actually (“actually” is a typical Estonian word), you can never resist a NugisAttack!

Yes, indeed, Jesus himself came to visit me and for that special occasion Lord stopped the rain for 4 days, and in respect of that holy gesture we went out for a walk and I took him to all the typical places where one Estonian nugis could take a foreign nugis who has no idea why the fuck he’s so up north riding with that awfully smelling trolly (which is ok, because not all the things are explainable in this world, and the ones that are, are often very boring things). So I showed him the old town and we climbed the Oleviste torn, doing so we discovered we had different gods and his god has more beautiful churches with golden statues and nice pictures, while ours is like Robin Hood giving all the gold to the poor. This changes a lot of course, because Bible says there’s only one god, but I guess it’s never too late to correct the mistakes…

So there we were drinking Saku Kuld in St Patrick, making tortilla at Sus’s place, riding a party tram with secta-people, going home early for VIP party… walking in Kadriorg looking for squirrels that never showed up… Pirita, Russalka, nugisattack… ühepajatoit, Okupatsiooni muuseum, Kompressor, Niguliste… Aegviidu with sauna of 56 degrees and innocent girls who don’t know how to vomit while Varvas knows exactly what to do with the inside part of the nugis (whereas outside part is taken to the Kasukafactory) and why there is never a problem with asbestos in Russia (since russians die because of living in Russia before the lung cancer can start to develop)… Koidu, Tarmo, Keiu, Linnutee… Texas and chicken wings, Nimeta, nugis… Kopli, Alissa, Olde Hansa… Helsinki… Souvenirs hunt in Tallinn again…

Together-picture (famous expression of Jarmila)

…and suddenly the week was over, so fast I didn’t even notice when it all happened ‘cos it felt as if nugis just came on the same time when it felt as if he had been here forever. Funny how easily you can get used to good things!

Luckily, before he left I learnt how to make the incredible Spanish shrimps I ate once in La Lastra and still dreamt about till now when finally the all-knowing mum of spanish nugis taught me it's as simple to make them as to pee in the snow!

*Now Roberto must go straight to the hospital when he arrives home because he is suffering under severe damage of nugisattack (probably the first case in Cantabria when a loose Estonian woman attacks, so they can write a brand new diagnosis).

Jõhker nöök ehk Elu vihkab mind

2008-09-19T20:32:00.004+03:00

Sellised asjad ei tohi juhtuda nii nõrga närvikavaga inimesega! See lihtsalt ei tohi olla võimalik! Üks õhtu läheb kõik nii hästi lihtsalt selleks, et järgmine päev see kõik nullistuks! Ta ostis endale piletid Eestisse, milleks? MILLEKS?
Selleks, et järgmine päev teada saada, et ta magistrivestlus on tõenäoliselt samal ajal. Selleks, et mulle öelda, et ta vist ei tulegi. Selleks. Natukeseks anti mulle kommi otsast limpsida ja siis võeti lihtsalt jõhkralt käest ära.
Sellistel hetkedel muutun ma eriti ebausklikuks. Olen ennast tund aega süüdistanud selles, et ma täna liiga õnnelik olin. Kas on võimalik, et sa lihtsalt sõnud kogu hea asja ära, kui sa sellest liiga palju räägid?
Ma ütlen teile päris siiralt, mis ma arvan: PERSE!

Liiga palju mesilasi ja kumme

2008-09-19T10:47:00.003+03:00

Elus kipub ikka nii olema, et kas ei ole üldse või kui on, siis tuleb kõik korraga: töö, kohustused, peod, üritused, mehed... nagu laviin! Tea siis, on see õnnistus või ike? Ja just siis, kui sa kangesti midagi teha tahaks, ei toimu mitte midagi, mõnituseks selle eest, et eelmine kord kui sa mitte midagi teha ei tahtnud, oleks nii palju olnud võimalik teha. Hetkel on mul täpselt selline tunne, nagu oleks mesilasparv ümber tiirlemas - kõik eluvaldkonnad on kokku tõmbunud ühtlaseks ründavaks massiks, mis ootab põhjust nõelamiseks. Aga mina ei lase... mina istun vaikselt ja vaatan, kuidas mesilased lendavad summ-summ-summ... hetkel tundub see täiesti mõeldav olevat kõigest natuke kõrvale hiilida ja lasta asjadel oma soodu kujuneda, aga ma tõesti ei tea, millal mul kõrini saab ja ma kätega vehkima hakkan.

Ja kui ma kätega vehkima hakkan, siis on teada, mis juhtub... nii mõnigi mesilane saab nii pahasti pihta, et kahetseb sügavalt, et minu ümber tiirutama julges tulla, aga sellegi poolest saan ma ise kõige rohkem valu. Ja need astlad on pikad. Südameni.

Mulle on alati meeldinud, kui inimesed muga üdini otsekohesed on ja kui vaja, siis pikalt mõtlemata metsa saadavad, selle asemel, et kummi nii kaua venitada, kuni see ise plaks! tagasi lendab. Ja nagu öeldakse, ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks... see pärast olen ma ise alati käärimeetodit püüdnud kasutada, kuid kui kumme on liiga palju nagu pommil juhtmeid ja sa tõesti ei tea, millist läbi lõigata ja millist mitte, siis ei ole see alati praktikas rakendatav. Ja sellel samal põhjusel ongi käes hetk, kus ka mul endal tuleb hakata libedalt hämama, kuna liiga palju inimesi tahab mult korraga midagi, mis tundub nii võimatu ja samas ka kuidagi meelitavalt võimalik.

Nüüd tuleb ainult loota, et must endast lõpuks kummi ei saa.

Lennukitiivapilt

2008-09-08T21:37:00.004+03:00

Tõesti, selles ei ole midagi originaalset ega kordumatut, aga omatehtud lennukitiivapilt on ikka omatehtud lennukitiivapilt. Ja pealegi - mul on uhke tunne, et eesti keeles võib ühe sõnaga öelda ära kõik vajalik nagu LENNUKITIIVAPILT! Mitte photo of the aeroplane wing või foto del ala de avion või midagi veel pikemat ja hakitumat.

On ikka suur vahe, kas lendad päeva ajal lõunasse või õhtul põhja.
Viimasel juhul muudab kaugenev päike taeva roosakashalliks, salongis läheb pimedaks ja tuled pannakse põlema. Sa hoiad aknast kaugemale ja topid sinna salli vahele, et külm ei oleks. Klaasi peal on jäälilled ning sina oled väsinud ja nukker.
Aga see pilt siin... ikka-ikka lõuna poole...selle pildi peal on mul soe ja akna all on mõnus istuda ja ma sätin kintsu klaasile lähemale, et päike hästi peale paistaks, ja ma olen kohutavalt ärevil.

Tiigrikalli-tigercuddle

2008-08-31T18:17:00.002+03:00

Ennist kirjeldasin Hispaaniaskäigu postituses tiigrikallistust, mis võis lugejale, kes seda oma silmaga näinud pole, väga abstraktseks ja kaugelasetsevaks mõtteks jääda. Nüüd on mul toimunut imet tõestamaks olemas ka fotosüüdistus:

SANTANDER, reisipäevik

2008-08-14T20:12:00.028+03:00

12. august, teisip2ev
Hommik Tini juures. Olin tulnud Susi juurest veinitamast ja maganud m6ned olematud tunnid, kui Liisu mind juba yles peksis. Dush, kohv ja sigarett... ma ei joo kohvi, aga see hommik tegin erandi... ning takso.
Tallinna lennujaam. J6udsin liiga vara ja n2rveldasin kangesti.

London Stansted. Kohtasin lennukist v2ljudes yht Oliveri nimelist noormeest, kes kangesti r22kida armastas ja mulle sellel "raskel hetkel" v66ra lennujaama sildir2gastikus toeks oli. Avastasin, et briti inglise keel ei ole yldse mingi keel, millest aru v6iks saada ja ostsin 3-naelaseid sigarette.
Kusagil Atlandi kohal Ryanairi 6hulaevas soojendas p2ike l2bi lennukiakna mu s22ri ja hispaania ballaaadid, mis k6rvaklapist tulid, panid mu pilvedele naeratama.
SANTANDER. Ma ei suutnud oma silmi uskuda ja panin nad maandumise ajaks igaks juhuks kinni. Roberto oli lennujaamas vastas oma Serial killer Vaniga ja k6ik oli j2rsku nagu vanasti, aga veel parem, v6ib olla selle p2rast, et m6lemal nii hea meel oli.
Kuna Roobert pidi kohe jalgpallitrenni minema, siis j2eti mind esialgu Anuari hoole alla, kes mu linna peale jalutama ja randa promeneerima viis. Santander oma roheluses ja l6unaeuroopalikus, kuid siiski puhtas linnastiilis m6jus Santander kuidagi eriti muheda ja armsana! Palmid! Suured m2nnid! Oi, kuidas ma olin seda igatsenud! Ja Atlandi ookean on lihtsalt v6rratu! T6usu-m66na-ala, mis v6tab enda alla mitmekymnemeetrilaiuse rannariba ja sama pikad vahused lained, valged-valged ja nii suured...

Hiljem l2ksime Roberto, Anuari ja Victoriga baari ja manustasime ohtralt Rón Barcelot, sinna juurde k2is tapas ja kaks "hola-girl"i, kes k6ik muigama ajasid. Yks neist kirjeldas t6simeeli, kuidas tema kihlas6rmus peab olema kolmest eriv2rvi kullast v6i muidu ta ei abiellugi!
Kodutee oli täis seiklusi ja taasavastamist.

13. august, kolmapäev
Hommikused tähelepanekud: R kodu on täis pühakupilte ja riste ja palvehelmeid! Tundsin ennast nagu tõeline patustaja.

Päikeseline pärastlõuna mere ääres patseerides ja linnas käbisid korjates möödus kiiresti, hiljem puukisime kõhud korralikult täis ja magasime Sardinero rannas rätiku all, ning kui R jalkatrenni läks, siis puhkasin "kodus" õe voodis nagu miška.
Öösel sõitsime lähedal asuvasse linnakese Suances. Märksõnad on calimucho ja never-ever. Hispaanias on öösiti tänaval tõeline melu ja ükski politseinik ei julge selle rahvahulga lustimisele vastu hakata, inimesed tantsivad, kus juhtub ja kõikjal on pralle.
Koju sõitsime lauldes, naerdes ja miilustades ning tee peal armusin ühte keemiatehasesse. Cuddle enne tuppa hiilimist.

14. august, neljapäev
Magasin nii kaua, et Roberto ajas hoopis mind üles, mis on äärmiselt erakordne sündmus, ja võib tähendada ainult seda, et mul oli süda nii rahul, et isegi unetus oli selleks korraks ravitud.

Läksime jalutama Magdalena poolsaarele, kus oli mereloomade park, milles möirgasid merilõvid ja tuterdasid ringi pingviinid. Lõuna-Ameerika vallutajate laevareplikad, sireeni kuju ja kunagine kuninglik suveresidents, Magdalena palee, vahuse mere ääres olid uhked, kui miski ei suutnud ületada muljet, mille jättis mulle kõrge kaljune rand ja sellelt avanev vaade!
Moosivahvleid süües ronisime mööda Santanderi lõputuid treppe tagasi üles Rooberti majani.
Õhtu möödus mul köögilaua taga nuumlooma rollis hispaania keelt purssides, kuna R läks trenni ja keegi teine tema fahmiilis inglise keelt ei kõnele. Käte ja jalgadega suutsime ema, õe ja kahe vennaga (tal on neid kokku 5) mitmetunnise dialoogi maha pidada!
Öö möödus rahulikult, vihma sadas ja erilist pidu polnud.

15. august, reede
Juba varakult aeti terve pere minibussi ja algas sõit Roberto ema kodukülla, kus olid toimumas külapäevad ja suguvõsakokkutulek. Olin täiesti vapustatud, kui kiirteel aknast välja vaadates ja mägist maastikku imetledes kuulsin järsku Rooberti ema kummaliselt sonimas ja tervet pere nagu nõiutult kaasa ütlemas - nad palvetasid! Nad palvetasid põhimõtteliselt terve tee! Ma istusin äärmiselt vagusi ja kuulatasin Robsi sõnu, ilma et midagi öelda oleks julgenud.
La Lastra. 1400 meetrit mere pinnast. Cantabria kõige kõrgem küla, milles püsivalt elavad vaid 9 inimest, kuid kuhu külapäevade puhul olid kokku kogunenud kõik onud-tädide ja nende lapsed ja lapselapsed. Meid võttis vastu kirikukellade kõrvulukustav kõlin ning alustuseks võtsime kohe osa katoliiklikust missast, mida juhtis preester, kes oli enne seda ilmselgelt liiga palju calimuchot manustanud. Kirik oli täis R vanaema kasvatatud lilli ja kuldseid kujukesi ning meie luteri valgest tühjusest erines see väike ruum nagu öö ja päev.
Hiljem veeti Neiti Maarja kuju mööda küla ringi ja lauldi kirikulaule ning peale seda toimus täiesti loomulik jagunemine leeridesse vanuse ja soo järgi. Noored leidsid üksteist peagi kõrtsi eest ning alates sellest hetkest möödus päev nagu iga teine Eesti simman, ainult õlu oli Hispaania oma. Olin nagu printsess, keda kõik uurisid ja poputasid, sest mitte iga päev ei kohta nad Eesti tüdrukut ja mitte iga päev ei proovi see nendega hispaania keeles suhelda. Pean nentima, et enamike inimeste inglise keel oli sama kehv kui minu espanjool, aga ometi suutsime me päris hästi kommunikeeruda ja mida rohkem õlut ja veini, seda hõlpsamaks dialoogipidamine muutus.
Lõunaks olid hiidkrevetid ja lambapraad ohtra veiniga, peale seda mängisin baaris poistega kaarte ja hiljem tegime tüdrukutega mägede taustal pilte. Õhtul anti mulle selga kõige vanemad püksid ja tenkad, mis vanaema majast kapist leiti ja algas jalgpall Naised vs Mehed. Purjus noored rullusid mööda künkaid ringi ja mängisid kõike muud kui jalgpalli, aga vähemalt nalja jätkus kõigile. Õhtusöögist anti mulle pidulikult taldrikutäis jamon'i nina alla ja terve suguvõsa naeris kui ma meeletu ahnusega sellele kallale kargasin. Veel veini. Barcelo Cola.
R ema tuli meie juurde ja teatas, et magame onu majas, R õde Ana ja mina üleval ja R all. Nii armas ja naiivne! Kupatasime loomulikult Ana alla ja läksime ise koos üles. Hommikul ütlesime emale, et tahtsime juttu rääkida!:)

16. august, laupäev
Sinna maani oli kõik olnud lihtsalt fantastiline, isegi lehmade, lammaste ja kukkede püsiv lärm ei suutnud mu ööd rikkuda, aga siis... külvati mind hommikul üle informatsiooniga võimalikest ohtudest Santanderis ja asjaoludest, millega noormees oleks võinud vabalt ise tegeleda, jättes minu hinge ja südamerahu rikkumata! Temal oli seda suppi loomulikult koos lihtsam lürpida, aga minu tuju rikkus ta terveks päevaks ära. Niisiis, laupäev oli draamapäev ja Läti TV. Kõik oli kuidagi jube nutune ja kõik hea tundus järsku nii halb.
Santander. Pugesin voodisse ja olin kurb ja vihane. Käratasin Robertole, et ei taha ta jalgpallimatši näha, vaid tahan hoopis koju ära minna. R solvus ennast pooleks ja sõitis üksi soojendama. Puukisin ennast rahusteid täis ja magasin tund aega, ärkasin R ema raputuse peale, et nad sõidavad Robsi matši vaatama. Tundsin ennast äkki kohutavalt halva bitchina, kes voodis isekalt vigiseb, ja langetasin otsuse minna võistlusele ja näidata, et lõppude lõpuks MINA hoolin! Tõusin tuhast nagu fööniks, viskasin eilse meigi peale veidi tänast, panin miniseeliku selga ja olingi valmis.
Jalgpall. Minu otsus oli olnud õige samm, R rõõmustas ennast lolliks, kui ma tribüünile astusin ja nende meeskond võitis 3:2! Noh, mitte minu pärast loomulikult:D
Õhtul läksime välja linnaplatsile tinutama ja baaridesse. Otra BARCELO COLA mas!!!
Kõik oli vahva, kuid miski minus oli valesti tänu päevasele jamale ja ma ei suutnud ennast enam vabaks lasta. Mingi hetk muutusin meeletult armukadedaks ja mürgiseks ja lõpuks ei jäänud muud üle kui lahkuda ja suhteid klaarima minna... vedelesime vist tunde mingi trepi peal vaieldes, nuttes ja leppides. Kodutee oli pikk ja peatusterohke.

17. august, pühapäev
Hommik oli ilus ja päikseline. Läksime Anuari juurde lõunale nagu juba ammu kokku oli lepitud ja pugisime tõelist paellat tõeliste hiidkrevettide ja tõeliste karpidega, mmmm...
Meremuuseum. Santanderi kui sadamalinna ajalugu, hiiglasuur vaalaskelett ja siis kõige lõppu akvaarium kõikvõimalike kaladega! Ja taas pean ütlema, et muuseumist avanev vaade merele ja sadamale oli ehk isegi kõige parem eksponaat.
Hiljem läks R sinna, kuhu ma üldse ei tahtnud, et ta läheks, ja mina ja Anuar suundusime einestama ja õlletama. Umbes tunni ajaga suutsin ennast täiesti lolliks mõelda ja kui hiljem kodus kokku saime, siis ei osanud ma midagi öelda ega mõelda, läksin ja värisesin tükk aega voodis. Õe toas ja mitmeliikmelise pere väikeses korteris mossitamisel on see eelis ja samas miinus, et igasugune lepituslik kaissupugemine ja rääkimine on täiesti välistatud, seega oli mul aega ja võimalust mossitada küll ja veel. Kuna Anuaril oli kah süda haige mingi tobeda tšiki pärast, kes pole isegi ilus ja kes jättis ta maha juba pool aastat tagasi, aga A ei suuda ikka veel taastuda, siis hoidis R õues hoopis tema kätt ja mina mõtlesin ennast selles voodiüksinduses veel rahutumaks.
Hiljem kõik siiski laabus ja ma rahunesin maha ja olin taas dialoogivõimaline ja me läksime mere äärde kurameerima ja niisama palmide alla jalutama.

18. august, esmaspäev
Loomapark. Loomavalik oli küll väiksem kui Tallinnas, kuid tingimused see eest tunduvalt loomalikumad ja avaramad. Aed oli rajatud vanasse rauakaevandusse, mille punasest mullast mäemügarad ja rohelised nõlvad olid suurepäraseks taustsüsteemiks kadedusttekitavale tiigrikallistusele. Tahtsin ka, aga mitte tiigriga! Rahva vaieldamatuteks lemmikuteks osutusid trikke tegevad merilõvid.
Õhtul läksime Roberto nõbudega (kokku oli meid ligi 15) restorani juustu, pasteeti ja kroketeid sööma ning suutsime selle käigus ka pudeli veini nahka pista. Mõtlesime, mis me mõtlesime, otsus valmis ja peagi istusimegi onupoeg Iñaki autosse, et sõita Bilbaosse festivalile.
Bilbao. Baskimaa süda. Suur ja mooodne linn täis tantsulavasid, muusikatelke ja lõbusaid inimesi, kes tänaval lärmasid ja ööd elavana hoidsid. Elavana kui päeva nagu peagi selgus. Tantsisime ja lollitasime koos teiste neiudega, kuni R sugulased ära väsisid, ning läksime siis nende juurde tuttu.

19. august, teisipäev
Hommik oli mõnus ja unine. Vaatasime olümpiat ja sõime jamoni.
Pärast lõunat läksime Bilbaosse tuterdama ja mulle hakkas see suur linn väga meeldima: seal on tohutult palju jalutusradasid, parke ja promeneerimisalasid. Kõik oli detailideni läbimõeldud ja uudne ja huvitav, iga sild, mis jõge ilustas, oli omamoodi ja Guggenheimi muuseumit ma ei oska üldse kirjeldada - väga moderne linn. Haha, seal on isegi tänavalaternate näitus ja vanast laevaehitussadamast on samuti tehtud vabaõhueksponaat kraanadest ja ankrutest ja dokkidest. Tasub vaatama minna!
Õhtul sõitsime taas Santanderi, mis seekord tundus Bilbao kõrval nii väikse ja kodusena.
Viimase õhtu puhul läksime restorani ja sõime pizzat:)

20. august, kolmapäev
Lennujaamad ja hüvastijätud on vastikud ja neist rääkida ei ole mulle mingi lust.
Dublin. Mul oli 6 tundi aega ja otsustasin linna peale minna. Käisin mööda peatänavat kuni Trinity Kolledžini, sealt pöörasin riigilossi juurde, käisin selle siseõues, jalutasin mööda mingist suurest raamatukogust, imetlesin veel paari paleed ja aeda ja tulin lennujaama tagasi.
Riga. Oli juba pime ja ma suutsin ennast kuidagi õigeks ajaks bussijaama võluda, aga siis... teatas härra bussijuht, et temal pileteid pole ja ma pean need kassast muretsema! Kell oli pool 12 öösel, palju õnne, nagu mõni kassa oleks sellel hetkel lahti! Bussijuht rääkis ainult vene keelt ja ma sattusin täielikku paanikasse, püüdes tulutult keskkoolis õpitut meeldetuletada. Kõik, mis mul suhu tuli, oli hispaania keeles - täiesti võimatu! Jooksin pea laiali otsas ringi, otsides mingit olematut kassat ja naasesin bussi juurde ning paristasin: kassa sakrõõta, uminja jest dengi ja hakkasin nutma. Bussijuht sattus omakorda segadusse, ütles mulle tihha-tihha ja lasi siiski bussi.
Tallinn. Kell 5 hommikul lõppes mu retk Tini juures.

Suured soovid

2008-08-11T18:14:00.002+03:00

Ma tahaksin, et mul oleks väljund ja aated. Vahest ma isegi mõtlen, et võiksin elada sõja ajal, tõenäoliselt küll selleks, et põgenedes vihata ja mitte vihates sõdida, kuna minu füüsis seda viimast varianti hästi ei soosi, kuid siiski... mul võiks olla seisukoht millegi suurema suhtes kui seda on minu garderoob ja siiski veel lõpetamata kõrgharidus. Kas või selleks, et kõigest hingest ihata, et sõda läbi saaks, sest seda ihata tundub kuidagi kümnekordselt moraalsem kui õhtul mingi meesterahva pärast patja määrida.

Siis ma tahaksin doktorikraadi ja rahvusvahelist tunnustust teadusmaastikul. Umbes sama utoopiline kui sõda. Kuigi... selle viimase osas ei tasuks nii enesekindlalt praalida. Oleks vahva üks hommik üles ärgata ja teada, mida ma uurida tahan. Teada, mis mind tõsiselt huvitab. Et mingisugused krõllprofessorid sind oma pooleliolevasse projekti haaravad, seda vist ei olegi nii raske saavutada, aga kas see on see, mis mind tõeliselt huvitaks?

Ja ma tahaksin, et ma kõigest tavaelu pisidetailidest ennast nii sügavalt häirida ei laseks, et see mu olme täielikult ära rikub.

Ma tahan, et ma suudaksin olla kannatlikum.

Hüvasti Preveli ja muud paigad, on aeg pisaraid valades aklimatiseeruda!

2008-08-11T01:03:00.003+03:00

Nagu te ju aimata võisite, Kreeka jäi nüüd selja taha.
Ma olen tagasi ja depressiivsem kui kunagi varem!

Tõotab tulla väga loominguline periood, eriti seetõttu, et kõigi lootuste kohaselt kolin ma peagi taas Tini juurde, mis kujutab endast igaõhtust kohustuslikku veinimanustamist, mis omakorda mu peaaju väga keerulistel radadel mõtisklema paneb.

Ma ei kavatsegi varjata, et minu järjekordse seesoleku ja kassiahastuse taga on üks järjekordne sinjoor.
Palun väga, valus mälestuskild Kreetalt:

Naine on kuradi käsilane

2008-08-11T00:20:00.003+03:00

Kes kurat on mees?

Miks ometi võttis see karvasema rinnaga ahv pähe, et tugevamal on õigus? Ning miks ometi olen ka mina tihti veendumusel, et naine on rumal? Feminism on mõttetu, ma ei plaaninigi hetkel sellest rääkida. Ma tahtsin hoopis Aadamast ja Eevast ja pärispatust kõnelda. Naerukoht. Aga tegelikult, ma lihtsalt olen viimasel ajal sattunud nii tihti üllitiste otsa, kus nii kirkalt kumab läbi keskaegne nägemus naisest kui saatanasigitisest, kes mehe kui õnnetu kannataja ära nõiub ja kõik nimetatud isaslooma patud, nagu armumise (nii seisusekohane kui -kohatu) ja suguühte (nii vägivaldne kui vallatu), tegelikult ise oma kuratliku nõiakavalusega esile kutsub.

Ehk siis... naised, me oleme saatanast, me tekitame nõiduslikku suguiha oma enese primitiivse ja patuse eksistentsiga, ja meil ei tohiks olla raasugi põhjust vihastada meeste peale, kes vaid kurjast vaimust vaevatuna käituvad nii nagu... nii nagu nad käituvad.
Olgu, keegi ei pane meid tänapäeval selle eest põlema, aga seda ürgset vabandust võib nii mõnigi kord läbi lillede aimata sellegi poolest.

Tsiteerin tuttavat noormeest: "Lõppkokkuvõttes olen ma ju ikkagi kõigest mees. Mida ma teha saan kui ta minuga olla tahab? Kes ütleks "ei"?"

Oh püha lihtsameelsust, mis meie küünelakkijaid vallanud! Et sa siis ei mõista, see on su enda süü, kui sa ennast ärakasutatuna tunned!
"Naine, nõrkus on su nimi!"
Kuid miks? Mees, kas mitte sina pole see, kes ennast ära nõiduda laseb? Nii agaralt oled lõpeks valmis tunnistama that you are just a man.
Ja me räägime nõrkusest...

Et nüüd on nagu uus värk, tšekage uude kohta!

2007-09-25T00:23:00.000+03:00

Jah.
Mul on nüüd uus blogi.
Rahu, see tuleb, sellega on aega, lihtsalt ei ole mõtet tõmmelda... kui ma lõpuks ennast Kreetal sisse sean, küll ma siis kirjutan.

helkurkreetal.blogspot.com

haaa, seda te poleks arvanud, ega?

Haapsalu

2007-07-06T14:03:00.000+03:00

Avanes selle suve ainuke võimalus, reisi-, peo- ja Zolivaba nädal, et külastada kodulinna ja emaga mööda vanu tuttavadi tänavaid ringi tuterdada - tegin siis selle puhul piltigi!

Haapsalu on üks äärmiselt veider linn - keskaegne linnus, 19. sajandi kuurorti riismed, romentilised Ilon Viklandi stiilis puumajakesed, koledad ja ometi kodused tellisest kortermajad, mille hoovides ripub nööridel pesu ja mängivad lapsed (peitust?), paar suurlinliku uusehitist, mille esises parklas kohalikud rullnokad kogunevad - tundub nagu nad ei tohiks kõik üldse omavahel kokku minna ja ometigi, sa kõnnid seal ja sa tunned tõelist harmooniat. Kui miski üldse kokku saaks minna, siis just need. See ongi Haapsalu. Nii peabki olema.
Kahju ainult, et baare ja kohvikuid nõnda vähe on. Või õigemini, et nad nii vara kinni pannakse. Kuigi ma ju tegelikult tean, miks see nii on - pole kedagi, kes käiks, sest õhtuti on linn tühi - sa võid kõndida vana polikliiniku juurest ette linna Niine tänavale nii, et mitte ükski hing ei tule sulle vastu! Öösel kell 4 ma mõtlen.

Ma ei tea, kas see tundub vaid mulle nii, aga Haapsalu näib olevat ideaalne just natuke lagunenuna Haapsalule sobib kui krohv kukub. Haapsalule sobib kui teed on lapitud ja aukus. Ja Haapsalule sobib... ma ei teagi rohkem, mis Haapsalule sobib. Seal sobib olla vahest.

Kui ma olin 15, arvasin, et paremas kohas elada ei saakski. Tõotasin, et mina jään Haapsallu maksku mis maksab. Nüüd elan neljandat aastat Tallinnas ja tean, et ei taha mingi hinna eest tagasi provintsi. Võib olla, kui olen vana, väsinud, elu näinud ja tahan puhata - aga mitte nüüd!

Ikkagi on sinna mõnus minna. Puhast mereõhku hingata! Metsaõhku! Ja niisama mõtelda - kuna enamuse ajast ei ole seal midagi muud teha ja aeg venib nagu kumm, inimesed kõnnivad aeglasemalt, mõtlevad aeglasemalt, räägivad aeglasemalt (ja mood jõuab sinna ka aeglasemalt kohale - seda pidin tõdema, kui kaubamajas kohalikke neidiseid takseerisin) - nõnda ei jäägi muud üle kui mõtelda... elust, elu üle, elu eest ja eluliselt.

Ja võib juhtuda, et kui Sõprusele tagasi jõuan, on mul hoopis teised mõtted peas kui siit lahkudes.
Promenaad.

Siider ja kiiged.

Sõbrannad, kes sind enam ööklubis ära ei tunne. Tunded, mis sind nüüd imestama panevad. Kõik need päikeseloojangu saatel lauldud lollakad libasalmid, väljamõeldud suhted, näideldud joobed, salaja värisedes oodatud hetked, et näha kedagi, kes sinu pilkugi ei vääri, selleks, et silmad punastades maha lüüa ja midagi rumalat ja üleolevat kokutada, armunult haigelt sõge olla. Kes kellega? Kõik kõigiga. Pettumused, andestamised vääritutele, vääritult käitumine, väärtusetud sõnad, kaunid valed, naljakad juhused.

Kuidas võis nii kaunis kohas nii koledaid asju teha? Ja kuidas see mulle siis nii kaunis võis tunduda?

Kas ma kahetsen midagi?

Mitte hetkekski.

Tänu Haapsalule olen see, kes olen. Olen parem kui isekas ja kiirustav tallinlane. Olen avatum. Olen siiram. Olen teadlikum ja samas naiivsem. Olen südamlikum... sõbralikum... mänglevam.

Haapsalu on tegelikult parem.

Pöörased teod või pöörane tigu?

2007-07-06T12:54:00.000+03:00

Ma ei ole see suvi mitte midagi kasulikku teinud. Mul on kõrgharidus, poolik magister, null-töökogemus, persetäis mäluauke ja ülikõrge ego. Ma ei viitsi niisama kuskile tööle ronida suveks, kuna mul on sada teist paremat mõtet, mida selle ajaga teha, aga ühiskonna ja vanemate jaoks oleks ma kasutu inaktiivne laisk parasiit.

Täna on lihtsalt see hetk, mil nii mõelda, sest mul on kass peal. Varvas ja Raido lahkusid paar tundi tagasi, koristasime selle igiläbu kuidagi kokku, aga sa tead ikkagi, kuidas see ennem oli ja kuidas see peagi taas olema saab, ja sa tead, et see ei lõppe veel nii pea, ja sa pole selle pärast 90% ajast üldse kurb vaid pigem rahulolev, veidi ebalevalt uhkegi tihti - näe, jälle sai nii kõvasti möllatud! Aga siis hommikuti, kui sa oled 2 liitrit vett sisse kaaninud, silmad räämast lahti kraapind, siis vahest juhtub, et kass tuleb.

Nõnda. Elu on imeline. Kohe algab BESTi suvekursus! See on lihtsalt hull, kui palju vahvaid asju maailmas toimub ja mis kõik sinuga võib toimuda, kui sa vaid lased neil toimuda. Ja sa teed need valikud ja ega teagi täpselt, millest ilma jääd, kui üht eelistad ja teise hülgad.

See mõte jääb mu sisse terveks aastaks - aastaks Kreetal. Nii peab see saama olema õppeaastal 2007/2008 ja ainus, keda tänada, on minu ema, et ta on selle kõigega nõus, et nii peab olema ja nii saabki olema. Ja Erasmus programmi tänan ka! Ega muidu ei tea, kus rohi rohelisem on.

Ma vist ei ole loodud suureks saama... Ma mitte ei taha oma ankrut maha visata. Ma mitte ei taha tõsiseks hakata.

Perse, ja siis sa istud seal kuradi kontoris või laboris või kus iganes hommikust õhtuni, päevast päeva, sa kohtad sõpru kord kuus ja räägid neile oma tööst, sest sul pole sittagi muud rääkida. Ja siis sa saad tite või keegi sõpradest sai, ja siis te räägite natuke titedest ka. Mõned räägivad titedest rohkem, mõned vähem. Naised, kel kõigil tited on, muust ei räägigi. Räägivad lootevedelikust, rinnaga toitmisest, kuklahoidmisest, mähkmetest, sipukatest. Ja see on elu ja see on sulle kõige tähtsam ja see ongi nii ja see saab minuga ka nii olema... aga mitte veel, palun, mitte veel! Kallis ühiskond, ma anun sind, ära mõista mind hukka, ma luban, must saab tulevikus kasu olema, mul saavad olema tulumaks ja lapsed! Aga mitte veel.

Novot. Kahestunud. Pohmellis. Õnnelik ja õnnetu korraga. Ootusärevil. Teadmatuses.

Mul on sitaks hea elu! Mul on lihtsalt nii head asjad järjest sündimas ümberringi. Võimalused! Unistus! Ja ma ikka ei tea, kas see on hea üleüldse või selles dimensioonis, mille endale loonud olen.

Homme tuleb Zoli! Tuleb õhtul Riiast bussiga. Riiga saab ta Berliinist. Berliini Balatonist. Seda kõike minu pärast? Eh, veider, nagu see oleks keeruline! Euroopa on tilluke! Euroopa on käkitegu! Ja ometi on ta kuradi vägev ja mitmepalgeline! Vahemaad on üks mõiste, kultuur ja tavad teine. Kuidas võivad ühe riigipiiriga muutuda ellusuhtumine, mentaliteet, tulevikuvisioonid, peotraditsioonid, õllehinnad ja liikluskultuur! Vapustav! Avastada on niiiiiii palju! Ma pean seda saama! Ma pean, ma pean, ma pean!

Olgu ma pealegi inaktiivne kodanik. Maksu ei maksa. Savi! Kunagi ma teen suuri tegusid selle arvel, et ma praegu teen lihtsalt vahvaid ja pööraseid tegusid. Pöörased teod. Vaesed teod. Mul meenuvad kohe need Viinamäe teod, kes Saaremaal rohus vedelesid ja ca 80 bestika poolt sodiks said tallatud. Lasteaias oli ka nii, aga siis me tegime meelega. Teod on jälgid. Jälgid teod.

2007-06-07T17:55:00.001+03:00

You're breaking your mind
By killing the time that kills you
But you can't blame the time
When its only in your mind

Plikadega plaanida

2007-06-05T00:35:00.000+03:00

plikadega plaanida ei ole kõige targem

võib juhtuda et veiniklaasi lubadused kaovad

ja talveõhtu armumõtted suvepäikses praevad

end kuldseks hiljem pruuniks kõrbevad

ja mõte kargem

hommikul kui ärkad peale pikka pidu üles

joovastusest kainenedes suurest õnnest tabad

teolt sa väikse aju kahtlemas kui sina magad

pilk see nukker sööbib läbi õhu

pea ta süles

jõuetult sa oled selle ees vaid kuskil kõhus

tunned tühja õõva mõistmist jälle samal rehal

komistades peatusid ehk peast jäi ilma keha

tarvis uskuda sul linnulaulu

kõrges rohus

tõesti arvasid et oli sulle lauldud see

Kõik teed viivad Rooma

2007-05-31T21:50:00.000+03:00

Tini sünkar vs Volbriöö

2007-05-06T23:10:00.000+03:00

Ma pikalt ei räägi. Mis seal ikka rääkida? Pidu nagu pidu ikka, Kostja majas kulgeb asi alati nii kuis kulgeb olenemata seltskonnast, selles majas on kohe midagi sellist mõnusat.

Aga jah... oli Volbri öö ja samas ka Tini sünkar - NÕIAÖÖ.

Paar pilti sellest aast, kui me veel kained olime:

Reisipäevik. Kuidas Helkur Budapestis käis ja mis ennem juhtus.

2007-04-17T22:06:00.000+03:00

Üritan siis lühidalt kokku võtta, kuidas asjad olid, et ikka oleks selge, et oli sitaks vägev.

30. märts, reede
Kogunemine Balti jaamas: mina, Tini, Reelika, Birxu, Birjo, Riina, Heikki, Mart, Katrin, Marju, Annika ja Kristjan.
Ostsime hästi palju pirukaid ja istusime rongile, kaasas rumm ja koola. Rongipidu jäi pidamata, kuna kohad olid mööda vagunit laiali ja inimesed magasid. Jõin oma cuba libre vaikselt pimedas üksi ära.
31. märts, laupäev
Moskva. Venksid oli jaamas vastas. Esimene kultuurishokk - peldikupottite asemel olid augud. Sõitsime linnast välja Svenigorodi (u 60 km Moskvast), rongis tutvusime meeldiva vanapaariga ja kuna Kristjan meeldib kõikidele vanematele daamidele, siis saime me kiitva hinnangu "simpatitsheskije ribjata". Andsime neile Kalevi shoksi, kuna vanakat nad ei tahtSvenigorod. Nõukaaegne puhkekeskus keset metsa. Töö käis hoolega, kui Regional Meetingu koosolekule sisse astusime. Improviseerisime kiiresti LBG Tallinna preseka ja imetlesime, kuidas Jekaterinburgi neiud Tanel Padari järgi tantsisid.
Õhtul oli intekas, jõin ohtralt Leedu meelikööri ja Läti Moka liksi. Kohalikud kinkisid meile vahvad oranzid RM sallid.
1. aprill, pühapäev
Tegin veits draamat, kuna olin mures, et meid ei registreeritud Venemaale ja äkki ei lasta üle piiri välja enam.
Läksime Moskvasse guljaitama. Arbat oli noori täis, mingi püha oli vist, kõik huilgasid. Olin veidi hirmul - mulle ei meeldi kui nii palju inimesi on ümberringi. Punane väljak oli vägev! Aga üldmulje... noh... suur, võimas ja juba räpane linn. Ja liiga palju Lenininimelisi asju. Õhtul arutasime tõsiseid BESTi asju:P ja ei napsutand eriti.
2. aprill, esmaspäev
Võtsin siis regiooni kokkutuleku asjalikest koolitustest kah veits osa ja nautisin viimast lõunat, pakisin koti, tunnistasin ennast Riga people hulka kuuluvaks ja läksime koos Janise ja kahe Ilzega (kole nimi) bussi peale. Lõunasöögist nii palju, et mulle jube hästi istus see toit, mis seal anti: söökla aastast 80, kass jalutab köögis ringi, kõik taldrikud on eri värvi ja toit on sigahea, aga igaks juhuks ei taha teada, kuidas tehti. Koolisöökla ja lasteaia mälestus tuli. Moskvas olin surmani õnnelik, et koos lätlastega reisisin, kuna üksi oleksin seal metroos raudselt ära eksinud.
Bussireis Moskva-Riia oli öiselt nukker ja pime, kuid samas jällegi ootust täis.
3. aprill, teisipäev
Riia! Euroopa! Jeeee! Riia lennuväljal sain taas suhelda - vihjeks nii palju, et Janis ja Ilzed ei viitsinud üldse muga rääkida, seega oli Vikachuu ja Linda nägemine üks suur rõõm, ometi sain ma inglise keeles suhelda! Eesti keelest ma loomulikult ei unistanudki:D
Ryanairi lennuki tiivad on minu meelest imelikud, otsad püsti. Aga noh, peaasi, et lendab.
Frankfurt-Hahni lennuväli paari tunni pärast. Vahetasin viimased latid ja rublad eurodeks, ostsin pizzat ja jäin põrandale magama. Ärkasin saksakeelse sõimu peale keset inimmurdu check-in saba blokeerides. Naeratasin lollakalt ja kolisin eest ära. Sõime barankat ja jõime Eesti siidrit, tunnid kulusid lõpuks ja oli aeg minna ise check-in'i.Viskasin siis passi letti ja kurat, neiu otsib ja otsib ja ei leia mu nime! Muutusin närviliseks, otsisin kuskil confirmation emaili välja, tibi uuris seda, vaatas mind kui poolearulist ja kogeles: "Your flight is booked for tomorrow." Ja oligi! Sa kurat, nagu ämber külma vett pähe! Suitsetasin nõutult lennuvälja ees, helistasin väriseva käega Zolile, et see ei hakaks Bratislavasse sõitma, lehvitasin lätlastele nukralt hüvastijätuks, olles neilt ennem raha laenanud, ja jäin Frankfurti. Vabandust, Frankfurt-Hahni lennuväljale, mis on u 100 km Frankfurti linnast kuskil pärapõrgus keset metsi.
Võtsin 40 eurose hostelitoa Büchenbeurenis (2 km lennukast), nad viisid mu sinna isiklikult ära autoga lennujaamast ja see käis hinna sisse, nii armas! Õhtul, olles maha rahunenud, hosteli telefoni ekspluateerinud ja olukorraga leppinud, tutvusin arvutikasutusõiguse eest käivas lahingus ühe inglise ajakirjaniku Laurence'iga. Leppisime kokku, et läheme järgmine päev koos saksamaad avastama. 4. aprill, kolmapäev
Ärkasin hommikul üles, vaatasin aknast välja ja tegin kohe pilti.Ilus ilm oli. Sõin oma 5 eurose hommikusöögi ära, kohtusime Laurence'iga köögis, viskasime kotid pagassi ja istusime tema autosse - mina vasakule, tema paremale - inglise auto ikkagi.Bernkastel-Kues. 20 km Büchenbeurenist. Võrratu muinasjutu linnake, tõsine hansastiil. Olin vaimustuses ja käitusin nagu Jaapani turist, pildistades igat nurgakest. Oli tõsiselt vahva päev, jõime saksa õlut ja tillerdasime niisama ringi. Hiljem tuli välja, et Laurence oli 45. Naljakas.
Tagasi lennujaamas. Värisedes läksin uuesti check-in'i, seekord sain pardakaardi ja naeratuse osaliseks, huh, kivi langes südamelt. Istusin lennukisse, ignoreerides turbulentsi, uinusin muie näol.
Bratislava. Zoli. 24-tunnise hilinemisega oli kätte jõudnud hetk, mida olin oodanud terve Märtsi. Sõnu ei ole vaja.
Sõit Bratislavast Budapesti oli pikk ja peatusterohke. Lõpuks jõudsime siiski kohale, viskasime kotid tuppa ja viisime auto ülikooli parklasse. Jalutasime läbi öise Budapesti koju ja ma armusin sellesse linna esimesest silmapilgust! 5. aprill, neljapäev
Vedelesime poole päevani toas ja puhkasime öisest retkest väsinud keha. Tutvusin toanaabrite Mate, Zsolti ja Dorkaga. Õhtul läksime jalutama, täpsemalt turnima erivate vaatamisväärsuste otsa, et saaks ikka uhkemaid pilte teha. Ma jumaldan Doonaud ja kõiki neid sildu!Hiljem ühinesime Riia-Budapest kultuurivahetusega ning võtsin varmalt osa ungari keele tunnist, demonstreerides uhkelt oma head hääldust:D
Eszt vagyok! Dugni akarok! Itt es most!
Veini voolas ojadena, laulsime mingis baaris Vika ja Lindaga kõvasti Lofaszdi laulu, ehmatasime baaridaami ja kalpsasime edasi kuskile ühikasse. Oli ühikanädal, mis tähendas, et iga päev oli pidu, kõlarid tõsteti uksest välja koridori, rahvas aeles treppidel, keldribaar ja disko mürises täies hoos ja inimesed tantsisid, kus juhtus. Nõnda siis meiegi.
6. aprill, reede
Hommikupoolik oli vallatu, aga võimalik, et mitte Zsolti meelest:D
Lõuna paiku panin lillelise seeliku selga ja läksin lillelisse Budapesti chillima. Margareti saar ja Margareti sild, õitsevad puud, Doonau, uhked majad jõe kaldal, soe tuul lehvitamas seelikut, loss mäe otsas, Kalamehe bastion, vägev kirik, kuhu sisse ei lastud (lihavõttepühad), päikseline lastemänguväljak, imeline vaade linnale, veini ja juustu romantika teisel pool mäge.
Õhtul oli Latvian-evening, kuhu jäime soliidselt hiljaks ning edasi mindi puppi, kust väsimus peagi koju juhatas.
7. aprill, laupäev
Varakult viis rong meid linnast välja Doonau kuulsaima käänaku juurde, et selle sisse jäävas mägimetsas turnida. Leidsin kepi ja asusin vantsima, kuid Ungari metsa rohelus oli kuidagi hoopis peibutavam kui see teerada, nõnda sai varjulisel mäenõlval jultunult päevitada ja hetke nautida.

Laagriplatsil voolisin ma maailma parima grill-kepi ja saagisin pekki, nii et mokad rasvased. Üks kaebus on mul küll: nii palju rasva ja saia ei tohiks üks rahvus endale hommikust õhtuni sisse ajada, hirm tuleb naha vahele... aga turistina vahelduseks oli päris hea.
Hiljem võtsime poest õlled, nosisime jõekaldal tomatit, ja lõpuks hüppasime rongile, mis meid Budapesti tagasi sõidutas.
Õhtul läksime Aba juurde, kus osad pahvisid draakonid ja osad vedelesid niisama köögis vesipiibu ümber. Hull naaber tegi meist ohtralt fotosüüdistusi.
8. aprill, pühapäev
Vabaduse väljak, mingi uhke roheline park, copy-loss Transilvaaniast, kirikuke, mida valvasid pontsakad lõvikesed, muuseumid siin ja seal, suhkruvatt, indiaanilaul, maisitõlvik, loomaaia väravad, värske lahtine õlu. Päike!

Kogunesime muuseumi ees ja läksime Tamara juurde kartulivormi sööma ja mune värvima.

Veetsime uimase, kuid meeldivalt veniva pärastlõuna aiakiiges tukkudes, kuni lõpuks peale mannaklimbisuppi meid metroo koju tudile viis.
9. aprill, esmaspäev
Official bad-hair-day. Langos.

Vabaõhumuuseum, palju haisvaid ja armsaid loomi, uhked valged rookatusega talumajad ja veinikeldrikesed. Linnake, kus veel langosit sai, tegin kära, kuna sai jääb saiaks ja kui ta on õli praetud, on ta veel hullem - lõpuks sain, mis tahtsin: restoran kreeka salati ja kalkunisupiga! Nautisin iga suutäit!

Õhtul oli Aba juures Hungarian-evening, kuhu me taas soliidselt hiljaks jäime, nii et veini degusteerimine oli juba lõppenud, kui mina lauda istusin - mis aga ei takistanud mul eraviisilist degusteerimist läbi viia;) Ei koonerdanud.
Morrison's - mingi keldridiskobaar, kus lasti täitsa vahvat mussi ja piletiga käis kaasas üks tequila. Kuidagi sain kuskilt ka teise ja siis õlut ja siis vist veel õlut. Tantsisime Lindaga nagu pöörased, lõpuks jäin magama püstijalu tantsides, ise ei tea midagi sellest. Hitlause: "Never take pearls away from a girl!" Koju tuterdasin Zoli najal ja otsisin Budapesti tänavalt sirgeid jooni, et neid siis saamatult järgida.
10. aprill, teisipäev
Ärkasin meeletu peavaluga, võtsin oma viimased forindid ja läksin värisedes lähedalasuvasse poodi liha ja köögivilja ja musta leiba ostma. Uhkelt tagasijõudnud, keerasin ma kokku maailma parima pajaroa ja teatasin, et see on normaalne toitumine ja mitte mingi jahuplönn. Sain kiitva hinnangu osaliseks.
Päeval läksime termovannidesse mõnulema - nimelt on Budapest täis kuumaveeallikaid, mille kohale on rajatud mitmeidkümneid sauna-ja kümbluskomplekse. Thermalbath, kus meie läksime, asus väljas eelmise sajandivahetuse aegse uhke maja sissehoovis. Inimesed vedelesid kuumas vees päikese käes ja lihtsalt lasid tundidel lennata - nõnda siis meiegi!

Linnast tagasi jõudes leidsin eest läikiva poti ja rõõmsad näod, olin uhke, et sain neile saiaõgijatele lõpuks näidata, mis värk on ühepajatoit:D Pidasime Zsolti nimepäeva, mis on seal maal väga aktuaalne teema, võtsime veits napsu ja läksime välja, et ühineda pubirallitavate kultuurivahetajatega. Kakerdasime rõõmsalt ringi ülikooli territooriumil, mis on täiesti omaette linnak omade odavbaaride ja ühikapralleurgastega, ning lõpetasime peatänaval Lindaga hüvastijättes, kuna viimane pidi järgmine päev Pariisi sõitma. Vaeseke!
11. aprill, kolmapäev
Hommik, mis venis õhtusse. Küüslauguleivakesed. Pärastlõunane uinak. Chicago ja Moulin Rouge.

Läksime Unicumi tehasesse, et avastada see juba suletuna, tuterdasime niisama ringi mingis võõramas kvartalis, kus oli palju kirevavärvilisi maju, käisime ülikoolis ehitajate sillaprojekteerimise võistlustöid imetlemas, ostsime vestmiku "Eesti keel algajatele" ning haaranud poest veini, juustu ja vorsti, ronisime Gellerti mäele vaateplatvormile linna kaema. Selleks ajaks kui varjulisema piknikupaiga leidsime, oli juba täitsa pime ja parkmets oli täis puhisevaid siile.

Koduteel võrdlesime ungari ja eesti keele grammatikat ning kaklesime bussis kontrolöridega.
Unicumot akarok inni!
12. aprill, neljapäev

Otsustasime, et seekord tuleb varem välja minna, et Budapesti ka päevavalguses näha:) Parlamenti kahjuks ei pääsenud, aga seda uhket hoonet oli ka väljast tore vaadata. Läksime hoopis üle tee asuvasse etnograafia muuseumisse, kuhu üks lahke tädi meid tasuta sisse lasi.

Jalutasime soojas kevadpäikses mööda uhkeid tänavaid ja parke, imetlesime katedraali, lehvitasime püha Stephani paremale käele ja käisime üleval tornis linna kiikamas.

Korjates ühest trammipeatusest üles juba närvilise Vikachuu, läksime Unicumi tehasesse, mille muuseum seekord lahti oli, ja veetsime seal lõbusad 1,5 tundi, mis tipnesid degustatsioonvooruga. Lahkusime lustakas meeleolus.

Koju jõudes lõin ennast kiiresti üles, panin kleidi selga ja pärlid kaela ja tormasime uksest välja teatri poole. Olles astunud kaks hoogsamat sammu, sattus mu kontsake plärts Budapesti kõige suurema sitajunni sisse - ma ei teadnud, kas nutta või naerda, ja kuna need olid ainumased jalanõud, mis selle kleidiga sobisid, ning kleiti ma vahetada ei tahtnud, siis pidi Zoli rüütellikult tagasi jooksma ja minu kakase saapa puhtaks pesema:D

Ungari rahvuslik ooperiteater. Ballett "Tuulest viidud". Uhked kleidid ja ilus muusika. Mis ma oskan öelda - võimas!

Hiljem jörisesime natuke ühes baaris ja läksime koju.

13. aprill, reede

Hommik oli pikk ja tore.

Õhtul läksime kingsepa juurde mu roosadele kingakestele järgi, sain ungari keeles pahandada, et konstad perse olin keeranud ja need välja oli vaja vahetada. 3000 forindise kinkekaardiga sai Budapesti suurima ostukeskuse spordipoest ühe kuldse vöö, millele oli vaja metroost kõrvale osta kuldne sall. Lõpuks leidsime ostutänavalt ka T-särgi, mida mitu päeva otsinud olin. Sõime pizzat ja kebabi rulli ning läksime Doonau kaldale miilustama. Kuna see oli minu viimane õhtu Budapestis, siis oli meeleolu kuidagi vaikne ja nukker.

Kodus viskasime Dorkaga mõlemad lillelised seelikud selga, Zoli haaras veini näppu, auto sõitis maja ette ja algas reis. Täpsemalt kuhugi võssa mitukend km linnast välja, kus ühe kohaliku neiu pool toimus guljashi pidu rock'n rolli saatel. Selgus, et neil seal ungaris on rock'nrolli jaoks omad sammud, mida kõik hoolega tantsuklassis õpivad, ja kõik teadsid imehästi, kuidas keerutada. Mina loomulikult mitte. See viis mu marru ja mässuliselt keeldusin ma neid samme õppimast, tegin tühjast kära ja hädaldasin. Tõenäoliselt olin lihtsalt kurb, et ära peab minema ja seega sõbrustasin veiniga natuke liiga palju. Ärkasin diivanil, leidsin kuskilt Zoli, panime kompsud kokku ja sõitsime öise rongiga Budapesti, et võtta viimast neist tundidest, mis jäänud olid.

14. aprill, laupäev

Kell 10 bussijaamas. Lennujaama väike kiirbuss pakiti nii täis kui võimalik. Hüvastijätt.

Balaton. Kõige väiksem lennujaam, mida siiani näinud olen. Ootasin kurvalt lennukit.

Frankfurt-Hahn, tere jälle! Panime kotid hoiukappidesse ja läksime lätlastega koos Sohrenisse jalutama. Veetsime õhtu vaiksel sõnnikuhaisusel saksa külateel, juues odavat saksa õlut, vaadates päikeseloojangut laugete põldude kohal ja jälgides lennukeid tulemas ja minemas. Oleks vist kõik teinud, et ühes neist olla ja minna...

Öö veetsime leenujaamas VIP-lounge'i kõrval põrandal puntras koos jope padjaks ja käekott kaisukaruks.

15. aprill, pühapäev

Check in kell 7, start 8.55.

Riia. Mölutasin seal üksi paar tundi bussi oodates. Päike paistis, sõin jäätis, tegin suitsu ja vahtisin lätlasi. Imelik oli, nüüd tagasi tulles tundus Riia Frankfurdi lennukaga võrreldes pigem Venemaa sarnane.

Bussisõit. Pärnu. Tallinn.

Jah, Tallinn - lõpuks ometi!

Kodus, vapralt ja väsinult, täis ilusaid mälestusi, kinnitasin Ungari lipu enda magamistoa kardinaks, pesin riided puhtaks ja uinusin täis unistusi.

Legally Blond 3

2007-03-28T10:01:00.000+03:00

Mingi kummalise eneseusu ja tehnikatudengiülbuse ajel võib ühe väikese blondiini peas tekkida mõte, et ta ongi tehniliselt mõtlev ja loogikast pulbitsev insenerihakatis. Hahaha! Naerukoht!
Kirjeldan nüüd juhtumit, mis sellised eksiarusaamad kummutab ka kõige optimistlikuma tipsu peas.
Õmblusmasin läks katki. Kiskus niidi alla ja kui hakkasin niiti välja sikutama, siis tuli kõva raksuga koos alumise niidipooli pesaga välja. Üritasin nii- ja naapidi, enam seda jublakat ja katet tagasi ei saanud ja ega julgenud selle plastikust vidina pihta eriti tugevat jõudu ka rakendada, kuna seal oli üks metallplaat (jalusealune pind) pooleldi katteks ees ja kruvidega kõvasti kinni. Mõistsin, et muud ei saa, kui vaja too lahti kruvida ja eest ära võtta - proovisin Tini roosa kruvikeerajaga asjale läheneda, aga kus sa sellega, seal pole ju ruumi kruvikeeraja jaoks, isegi kõige väiksem kruvikeeraja, mille leidsin, ei mahtunud sinna vahesse, et saaks pealt poolt keerata. Mõistsin, et vaja on n.ö põlvega kruvikeerajat, mida saab kasutada külje pealt keerates. Pika üritamise ja jupsimise peale lõime käega ja otsustasime masina parandusse viia.
Nii. Eile hommikul. Mureli 3. Brotheri remonditöökoda. Sõitsime Hamstriga letti, võtsime juuste lehvides masina hellalt sülle ja viisime remondimehe juurde. Astusime tuppa, mina plaksutasin kohe silmi ja laususin kurvalt ja lootuse kaotanud häälega, et masin on katki. Panin ta lauale, seletasin, et vaja see plaat seal ära kruvida ja siis see pesa tagasi panna ja et ma üritasin, aga mul pole sellist kruvikeerajat. Remondimees vaatas mind, vaatas lahtitulnud jublakat, vaatas auku ja plaati ja muiates võttis poolipesa, vajutas mingi imekoha peale ja pistis ta sekundiga oma kohale tagasi, lausudes: "Ei pea siin midagi kruvima, see käibki siit ära ja kui päris aus olla, siis te peaksitegi seda aegajalt välja võtma, et pesa puhastada - see on muide kirjas ka teie kasutusjuhendis! Võib olla tasuks tutvuda?".
Punastasime ja langetasime pea, tänasime ja haarasime naerdes masina. Tundsin, et olen blond. Täiesti blond.

Palju õnne, kallis vanaema!

2007-03-25T21:43:00.000+03:00

Käisin täna ema ja Tarmoga surnuaias vanaema sünkaril. Kui te arvate, et see oli mingi kurb sündmus, siis eksite rängalt - meie peres juba sellist nalja ei juhtu! Ema käitus nagu alati, oli ärevuses nagu Hatifnatt, ja meie Tarmoga kasutasime juhust ja narrisime teda väheke. Ema on alati nii tore narrida, ta saab ise ka aru ja naerab.

Niisiis, tegu oli ühe lustaka päevaga, millest mul veel paar head kildu meeles on. Vaatamata nende situatsioonikomöödia staatusele ja hilisemale tabamatusele, tahaksin nad siia kangesti kirja panna.

Kõige pealt nägime Viru keskuse bussiterminalis ühte väikest koera - see oli selline taskuelukas, kes tavapäraselt käib daamidel korviga kaasas. Tänase isendi olid aga tormituuled lihaseliseks räsinud ja ta tatsus vapralt ühe suurte prügikottidega vanamuti sabas.

Ema ahhetas: "Näe, koer! Kus see kutsu läheb nüüd niimoodi? Ei tea, kelle oma ta on?"

Tarmo vastu: "See on prügikoer."

Jõudsime Pärnamäele ja tatsusime vanaema haua poole. Ema vaatas kaevu juures ringi ja ahhetas taas: "Issand, kus siia on alles matetud!"

Me ei osanud taas muud teha, kui naerda.

Tagasiteel olles bussi oodates arutasime, et kuhu siis sööma võiks minna. Algul oli jutt, et Radissoni katusele, sealt ilus vaade ja vägev, ema pole käind kah, aga siis hakkasid mõlemad põdema millegi pärast, et hinnad soolased ja lõpuks teatas ema uhkelt: "Mina võin McDonaldsisse ka minna!"

Lõpuks läksime siiski Lost Continenti, jõime õlut, arutasime, millist muusikat baarist mängitaks, kui ema miljokas oleks, ja helistasime Lidiavanaemale ka, sest tal oli ka juhtumisi sünkar, mida ma pean imetabaseks kokkulangevuseks, sest ka Väkrami Alfil oli sünkar ja küünal põles värskelt. Ei tea, kas nad tegid seda meelega?

Pärast vaatasime Tarmole Zarast kevadjaki välja ja lõpuks läksime kunstinäitusele "Elamise kunst".

Tore kui nii juhtub.

Mütsimänguõhtu Kaarli pool

2007-03-24T13:16:00.000+02:00

Eile käisin Kaarli juures Võti Tulevikku töökuulutuste ülesriputamise prepartyl. Täpsemalt Akadeemia teel tipi neljandas ühikas toas nr 119. Vihjeks nii palju, et karjääripäevade töökuulutusi riputatakse üles täna praegu nüüd ja mind seal pole, kuna eilsete vigastuste tõttu olen muudetud invaliidseks ja kasutuks.
Kõige pealt vigastasin oma uue odava käevõruga oma näppu, tilgutasin trolli verd täis ja ilmusin punase niriseva käega Kaarli ukse taha, et leida sealt eest üks igav seltskond. Otsustasin, et seda tuleb kiiremas korras muuta ja õnneks olid ka teised nõus, et vägev peaks olema. Nõnda sai algatatud mütsimäng, mis tõenäoliselt on ka põhjuseks, miks mul hetkel nii valus trükkida on. Nimelt mingi ulja akrobaatikatriki käigus väänasin välja oma randmeliigesed. Aga see selleks... see ei takistanud mind näiteks pärast rotitädi juures käimast. Muidugi tuleb nentida, et eile öösel polnud mu käed pooltki nii valusad kui täna hommikul.
Väikese ülevaate mütsimängu kulgemisest annavad allolevad pildid.

Kevad

2007-03-22T20:20:00.000+02:00

On kevad õues, tunned seda õhus
Ja tunned haprat lootust, et võiks alata
Uus aasta looduses, kuid siiski sinu kõhus
Veel pelgalt igatsusena see avaldub.

On kodutänav lumest saanud vabaks
Ning Google Earthis Eesti rohetab,
Ehk kuigi see on vana aasta madrats,
Mul pole uue tekkes põhjust kahelda.

On õhtupäike kõrgem, juba soojem
Sest autost mantlita mul poodi lipata.
Ka tipptund Sõprusel on täna nagu noorem,
Tal lastes esiklaasil' kulda kiisata.

On üldse vähe asju, mida täna
Ma ei pea ilmaelu kauniks meistritööks
Ja ülalpeetavana tunda on ju kena,
Et sa ei muretsegi, mida õhtul sööd.

Mõtelda on mõnus

2007-03-21T19:56:00.000+02:00

Olles viimasel ajal sünapside arvu oma neuronite vahel kahekordistanud, tundub mulle täna õhtul, et mu vaene peake võib varsti lühisesse minna. Mõtelda on mõnus, tõepoolest, aga liiga palju ka ei saa! Kui su taandatud viskoossuse kontsentratsioonsõltuvuse graafik ikka ei tule selline nagu vaja, siis pole midagi teha. Peaasi, et jooma ei hakkaks - homme tarvis adekvaatne olla. Muide, see pole üldse lihtne, kui igakord kui sa külmkapi avad, vaatab sulle vastu pudel Gin Bitter Lemonit - kutsub, peibutab...
Homne on minu jaoks kriitilise väärtusega päev - sellest sõltub mu terve järgmine õppeaasta - kuidas saaksingi ma nüüd mõelda mingi prügila projekteerimise peale, kui kõik, millest ma suudan mõelda, on hoopis... oh, ma ei ütle seda välja, ma ei taha seda ära sõnuda... homme näis.
Olgu nii. Aga ma lihtsalt tahan öelda Computer-Aided Design in Chemical Engineering kõlab täna nii ilusti. Täna, homme, ülehomme, mis iganes keeles.
Niisiis. Miks ma ei ole hetkel Jürgeni juures BEChilly aftekal? Selle pärast, et siis mul pärast paha olla ja pealegi, parafraseerides klassikuid (rahvas ju räägib nii), ütleksin mitte "Rate on elu ja Viru on kodu" vaid "Skype on elu ja voodi on kodu". Muide, elu on ilus, ärge üldse katsugegi mulle vastupidist väita!
Olgu, paar sünapsi veel, siis aitab!

Jumal ja tema fännklubi

2007-03-16T15:04:00.000+02:00

Kirsti sõbrannal oli eile MSNis imetabaselt hea nimi! Ma olin siiralt vaimustunud ja naersin esialgu totralt ja pikalt, siis tõmbasin hinge, mõtlesin järele, kui õige see ikka on ja rääkisin õhtul sellest veel päris mitmele inimesele. Nüüd tundub õige hetk ta ka siia kirja panna.

"Personally... it's not god that I dislike. It's his fanclub that I can't stand."

Fakk. See on lihtsalt liiga hea. Mul meenusid kohe need Vahitorni memmed, kes mind paar nädalat tagasi maja välisukse taga koinisid. Näitasid ühest räbaldunud märkmikust mingeid väriseva pensionärikäega kirjutatud küsimusi stiilis "Milleks on olemas kannatused?" ja nõudsid aru, et kui tihti mina neid endale esitan. Vastasin ukse vahel kõõludes üpris diplomaatiliselt, et eks me kõik otsi oma elus pidevalt erinevatele küsimustele vastuseid ja meil kõigil on selleks omad moodused, andes mõista, et jumal pole minu jaoks mingi option, kuid nad lihtsalt ei jätnud jonni - lõpuks pääsesin Vahitorni viimase väljaandega tulema ja liftis veel kurjustasin endaga, et miks ma nii hea olen, ja neile midagi halba ei öelnud. Nii kui kuuendale jõudsin, helises uksetelefon ja minu üllatunud "Halloole" vastas juba tuttav memmehääl. Ohkasin kaastundlikult, sest mõistsin järsku, kui alandav võib neil olla seal all külmetates kõiki kortereid läbi helistada ja sisselaskmist paluda, ning teatasin, et olen nendega just minut tagasi vestelnud ja ei soovi seda vestlust edasi aretada - nad vabandasin ohtralt ja närviliselt ning toru hargile lüües ei suutnud ma ära imestada, mis viib inimesi sellisesse hüpnootilise seisundisse, mis paneb neid sääraseid lollusi tegema ja teisi tüütama. Kas see on lihtsalt üks võimalus oma vanaduspõlvega kaasnevat ajaküllust realiseerida või peab ikka midagi väga kohutavat juhtuma, et enam muud moodi ei saa, kui ainult piibel pihku? Ja kas see võiks kunagi juhtuda ka minuga?

Palun, kallis jumal, tee nii, et ma sind mitte kunagi ei usuks.

Kedvesemnek

2007-03-16T14:39:00.000+02:00

It’s just the coefficent of love -
The number of our days apart
It multiplies the way I feel
And way my blood goes through my heart.
The formula is old and cruel,
I have no doubt, it never lies...
But so could you!
I wonder why
You had to steel my common sense
And inner peace,
Is that the way
You planned it or

Are you just victim too?

Punkt. Uus lause?

2007-03-15T19:27:00.000+02:00

Pea valutab rõvedal kombel täna. Lugesin hiljuti Horisondist, et kõik on ikka hormoonidega seotud ja menstruatsiooni ajal pidavatki pea valutama, seega algas kuu parim aeg - kellel kõhu-, kellel peavaluga.
Mitte et ma oma päevadest nii kangesti oleks tahtnud rääkida.

Enivei... vahepeal on sitaks asju juhtunud. Kirjutasin punkti ühe lause lõppu, mida juba tükk aega olin keelel veeretanud. See oli ilus lause - selline nagu mul omal ajal keskkoolis kirjandites laused olid, ikka põimlause erinevate variatsioonidega, terve lõigu pikkune - mitte ei tahtnud lõpetada, sest alati andis ühe lause teise lause sisse panna, komadega eraldada ja oma mõtet samas lauses jätkata ning kui vähegi seda kunsti oskasid, võisid selliseid kunstiteoseid kokku punuda, et pisar tuli silma, kui lõpuks läbi lugesid. Aga mingi hetk oli alati nauding see võrratu punutis kinni sõlmida ja lausele punkt panna. Novot ja nüüd see juhtus muga elulises mõttes, et ma panin selle punkti ja ohkasin kergendatult, ent iga kord ta uuesti läbi loen, tuleb pisar silma.
Ma ei taha mitte kellelegi oma tegudega haiget teha. Kunagi. Aga mul on siiski üks sulnis loomujoon ja see on "mina-ise-enne-kõike-mõtlemine" ja see ajendab mind oma elus punkte panema ja uusi lauseid alustama isegi siis, kui ma sellega katkestan teiste inimeste õnne. Mul on kahju... aga kas me mitte kõik ei tee seda, mida me teeme, oma isikliku õnne nimel?

See on nagu "Teised"! Nicole käib mööda mõisahoonet ringi, käes suur võtmekimp ja lukustab enda järel kõik uksed, enne kui uut ust avama asub. Mina tundsin ka, et pean ukse enda järel sulgema, enne kui mõnda teist ust paotama hakkan. Noh, siit-sealt on juba sisse piilutud kah, aga nii muuseas.
Kurat. Ei see "Teiste" võrdlus oli halb. See on liiga neurootiline, liiga kinnine, liiga pime, liiga hirmudest ajendatud ja liiga vähe lahti mõtestatud. See pole see.
Või siiski? Ah... selge on see, et mul on üks uus võti, mis avab ukse ühte põnevasse peeglitagusesse maailma, kus miski pole nii nagu alguses tundub, kus kõik võtted on lubatud ja piirid kaovad ja samas, sõna otseses mõttes, tuleb ületadavajaolevaid piire aina juurde ning logistilised raskused muudavad selle maailma nii küütlevalt kaugeks ja põnevaks. Sest seal mujal on ju rohi rohelisem, taevas sinisem... Unicum kibedam!

Jah. Ma ei tee ühtegi lubadust. Ma lõikan ankru üldse lahti enda küljest. Ma õpin ära tervituseks põskedele suudlemise kui tarvis... ja kui võimalik, siis teen, et kaon. Sinna, kus on minu Jambolaia ja heinamaa ja hapud viinamarjad.

Onud, tädid, elu ja areng.

2007-01-31T17:15:00.000+02:00

Täiskasvanuks saamine on üks raske asi - ma vaikselt sammun mööda seda käänulist teed ja ei suuda otsustada, kas minna edasi või sammukese tagasi või visata kott maha ja kivi peal õlut juua...
...aga aeg ei mõtle ja liigub edasi ja ühiskond surub selga ja nõuab: "Saa suureks! Teeni raha! Vastuta!"
Ega ma tegelikult kurda, elu on siiani ilus olnud ja kõigi eelduste kohaselt peaks ka edaspidi kõik sujuma, aga ma tahtsin hoopis seda rääkida, et... naljakas on see eapiir, mil sa saad aru, et sa oledki samaväärne ja ei pea enam suurte silmadega tähtsate onude-tädide poole vaatama, vaid SA-MU-MEIE, need kuradi tädid ja onud, need on pooled püsti lollakad ja kordi lapsemeelsemad, aga samas veel vaatavad sind ja su märgi kõrvataguseid ja ootavad, et neid austaksid. Kuidas ma saan lolle austada? Rumalaid mõtteid on maailm täis, elukogemus ei too veel teadmisi ja arusaama. Mõnel tunduvad aastad suisa mööda selga maha jooksnud olevat - vaimses mõttes. Kõrvust mööda.

Ühesõnaga... ma olen jõudnud sinna ikka, kus ma arvan, et olen kõigist kõige targem ja tean kõike kõige paremini. Ja maailm on lahti ja mina olen valmis ja kõik tundub ilus, sest ma tegelikult veel ei tea, millest räägin, aga usk on vankumatu nagu tinasõduril, sest miski pole mind veel rentslisse viinud ja kõik märgid viitavad sellele, et ma suudan trepist üles ronida küll. Küsimus on selles, et millal ronima tasub hakata? Ja kas vahepeal puhata võib? Kas alla tagasi saab ainult kukkudes ja üles enam mitte kunagi? Ja üldse... kellele seda kõike vaja on? Onudele ja tädidele või mulle endale?

Edeva inimese ajaviide - enesehaletsus

2007-01-30T23:22:00.000+02:00

Kui haledaks võib inimene õhtul üksi kodus minna, et mõista, et kõik on tema enda kätes? Kõik vastuvõetud otsused on tema enda omad. Enamus vähemalt, kuna me elame valge inimese maailmas Euroopas ja valikuvabadus on lemmikkummitus kõigile.
Ja siis sa mõistadki, et aeg õgib sind ja sa lased tal ennast õgida selle asemele, et ise teda ahmida oma tegudes, mis sa nimme tegemata jätad, et saaks õhtul üksi ennast haledana tunda, kuna sa armastad seda tunnet ja kõik, mis sa tegelikult ootad on kellegi suur ja karvane käsi, mis tuleks ja hoiaks sult ümbert kinni ja lohutaks sind sinu olematuses, mille sa ise endale kaela oled tõmmanud, mõistmata, et elu on kõigile selline.
Miks suur ja karvane? Ma arvan, et see on üks minu seksuaalfantaasiatest, isata kasvanud tüdruku pervesne unistus suurest ja õlalepatsutavast käest, isalikust mehest, kes sinu eest otsuseid langetab, andes sulle võimaluse vastu vaielda ja kõik valesti teha... ja kui sa üksi jääd, siis sa avastad, et... mida kuradit sa siin soiud, perse, hangi endale elu!!!

Ma tahaksin ratsutada ihualasti kaksküürkaamli seljas tuulises kõrbes ja tulistada kalashnikovist neid, kes on mulle kohutavalt palju halba teinud, et valada välja see võrratu viha, mis minu sees peidus - see, mida ma tunnen iga päev poes, ühistranspordis ja tänaval. Ma tahaksin elada sõjaajal tõelises hirmus tõeliste koletiste ees, et ma ei peaks neid endale õhtul üksi kodus välja mõtlema. Ma tahaksin olla vabadusvõitleja, et mul oleksid tõelised aated ja tõelised põhjused joosta barrikaadidele või siis vähemalt kogu oma arguses peita ennast kuskil katakombis. Ma tahaksin, et kõik ei oleks ümberringi nii lihtne, kasvõi hetkeks, et miski oleks nii valesti, et ma saaks aru, kui hästi ma elan. Ma tahaksin armastada nii, et iga sekund kallimata viiks mind hullumise äärele, läbi vihma, äikese, tormi - nagu odavas Hollywoodi filmis, sest olgu maailm tunnistajaks, nad armastavad seal tunduvalt paremini kui meie. MINA. Ma tahaksin.

Tingiv kõneviis. Nagu ma isegi ei usuks, mida ma ütlen. Usuks. Jälle tingiv.

Ma olen väga piiratud. See tuleb sellest, et ma ei suuda millestki hoolida, mis ei puutu otseselt minusse ja ma ei suuda millelelgi keskenduda, mis minuga seotud pole. Ma armastan ennast palavalt. Ma ei hakka kunagi kedagi nii väga armastama kui ennast, sest ma ei hakka kunagi kedagi armastama.

Ja siis lõpuks tekib alati selline tunne, et nüüd on õige hetk naljaks, mis kummutaks kõik võimalused, et sa tegelikult ka mõtlesid midagi tõsiselt või hoolisid olukorrast, milles viibisid, sest see vale tuleb sul nii hästi välja ja mitte keegi ei usugi iial, et sa suudaksid midagi tõsiselt võtta. Tõsine on nii värdjalik sõna. Kas selleks peab nutma, et tunda? Kas selleks peab demonstreerima, et mõistetud saada?
Kurat, ja mis õigust on sul nõuda teistelt mõtetelugemist, kui sa neid ise lugeda ei viitsi? Isegi kuulata mitte, sa ignorantne libu!

Ma olen ainult siis õnnelik kui vihma sajab.

Krisli köök, plastiktopsid ja reede.

2007-01-21T17:38:00.000+02:00

Sai siin üks päev virisetud, et pole ammu korteriläbul käinud. No palun. Krisli abiga sai see viga parandatud. Palju õnne sünnipäevaks!

Lõpp oli etteaimatav.

Gloria Gaynor-I Will Survive

2007-01-20T04:11:00.003+02:00

Laula kaasa, aga õigete sõnadega!

Ood alkoholile

2007-01-17T18:05:00.000+02:00

OOD ALKOHOLILE
kampaania "Ilus naine joob" raames

Esmalt kartsin sind
ja olin arglik veel,
sest arvasin, et kui kord võtan,
mind sa nõrgaks teed.
Kuid siis ma veetsin mitu ööd,
tehes ränka rasket tööd
ja selgeks sai,
et sinuga ma elan vaid!

Ja nüüd mu klaas
on jälle täis
rummikoolat, veini, viina, siidrit, gini või tequilat!
Olin loll ja mõistan nüüd,
et see on ainuõige püüd
sind manustada päevast-päeva võimalikult ohtrasti!

OO, tule nüüd!
OO, kallis viin!
Mu kurku voola sa,
sest sinuta on olla piin!
Kas lükkasid just sina trepist alla mind?
Arvasid, et sinikad mu põlvil araks teevad mind?

OOO, EI MIND!
EI, MITTE MIND!
Sa tee, mis tahad,
löö või maha,
ära ainult jäta mind!
Mu maks võib kollane ju olla,
nägu veidi paistes ka,
kuid kõigest hoolimata väidan -
ALKOHOL TEEB ILUSAKS!
Hei-hei!

LA-LA-LA-LA

Nüüd ma tantsin sulle siin
ja laulan rõõmuga,
ei tunded tugevamad iialgi
vist olla saaks!
Sa muudad ilusaks mu päevad,
elan sulle, las kõik näevad -
hea on meil
kahekesi olla vaid!

Sa vaata mind!
Ma nagu uus!
Las voolab shampus või Bacardy, vermut, viski, Vana Tallinn!
Et kord mehi vaatasin,
sa anna andeks mulle, viin,
ma tõotan: edasipidi tunded hoian kõik vaid sinule!

Oo, tule nüüd!
...

Urbanism

2007-01-17T00:29:00.000+02:00

Käisin täna linna peal. Seda juhtub tihti, et ma linna peal käin, seega pole selles midagi harukordset, et ma seda tänagi tegin. Aga Mustamäel veereb elu ikka kuidagi omasoodu ja kui reedel kesklinna jooma minna, siis keskendub silm ainult baariustele. Täna oli mul kaine peaga kesklinna asja. Vaatasin valimisplakateid trollipeatuse seintel, nautisin valgusfoori peibutavat vilkumist, hingasin mõnuga heitgaase ja naeratasin autodele.

Olen üks nendest petistallinlastest, kes tuli siia mõned aastakesed tagasi, hüljates kodulinna kitsad tänavad ja otsib nüüd õnne juhuslikest elamispindadest, ühistranspordist ja supermarketitest, ja mis kõige masendavam, mulle tundub, et olen selle siit ka leidnud. Õnne ma mõtlen. Või vähemalt hetkelise rahulolu asjadega nii nagu nad on minu ümber selles hetkes ja ruumis, milles arvan ennast viibivat. Ärgem unustagem, kõik on suhteline ja sõltub taustsüsteemist.

Minu taustsüsteem on Haapsalu.

Käisin seal just hiljuti, jõulud olid vist. Kõik oli nagu varem, vanaema tegi kapsarulle, ema jäi klaasist veinist purju ja hakkas manitsema, et mina rohkem ei jooks, isa käis meil emale mingit "vanade-aegade-teemat" ajamas ja vanaisa nõudis teise jala jaoks ka. Kodus oli nii. Linnas oli armas ja nostalgiline, aga kuidagi igav - loss oli oma koha peal, bowlingut sai ka mängida, Grande pizza on jätkuvalt parim, aga kedagi tuttavat polnud ja üldse oli inimesi vähe liikvel. Nüüd ma teen küll liiga Aivole, Ainile ja Riinale, kes meiega truult napsutasid kõik need õhtud küll Hermannuses, küll Kaheksas, küll hotelli all. Vanasti sai jõuluõhtul kirikus südaöömissal käidud, aga eelmine jõul mõistsime, et otse kõrtsu on mõistlikum plaan - tsiteerides klassikuid: "Baarist läbi ja koju!", nii ka tegime.

Aga just nimelt selles point ongi! Ma ei oska Haapsalus muud teha, kui ennast purju juua, kõik lapsepõlvebaarid läbi kakerdada, koju vajudes kööki laastada ja siis poole päevani magada-haiseda. Ja seega ma naasesin. Tallinnasse. Koju?

Alguses olin ma Tallinnast kohutavas vaimustuses, võiks lausa öelda, et armunud. Tol ajal elasin poole kohaga Kadriorus ja TTÜsse saamiseks pidin pool linna läbima, kaasaarvatud Viru Keskuse Ilumaailma, kus mulle igakord mõni uus kaelakee näppu jäi. See oli pikk maa, aga samas tüütult nauditav (nauditavalt tüütu?). Nüüd elan Mustamäe ja Kristiine piiril, Sõpruse puiesteel, kust on kõikjale paras maa, ka see on mõnus, aga ei vii mind iga päev Vabadusele. Vabaduse plats on minu meelest tõeline sõlmpunkt ja elupööris, sealt saab esiteks Tõnksi töö juure, teiseks Virru, kolmandaks vanalinna ja neljandaks Mustakale või Sõlle trolliga vups, vanasti sai sealt Tinna ka, aga need ajad on nüüd möödas.

Seega, jalutasin täna taas linna peal ringi ja sain aru, et olen õiges kohas. Südamega. Aga jama on selles, et see tunne andis mulle mõista, et ma tean liiga hästi, kus ma olen. Nagu mehega, keda sa oled tükk aega jahtinud, lõpuks kätte saanud ja ta endasse armuma pannud, et siis tema raamat läbi lugeda, sisukokkuvõte teha ja uut raamatut otsima minna. Kaua sa loed ühte ja sama raamatut? Kui mulle Haapsalu väikseks jäi, jääb ka Tallinn.

Eriti veel, kui oled vähegi reisinud ja ilma näinud. Selle koha pealt peaksin kiitma ja kiruma BESTi. Ma arvan, et see ajab kõigile suurusehullustuse peale. Või vähemalt tunde, et kõik on võimalik. Jama ongi selles, et enamus asju tõepoolest on võimalikud! Inimesed peavad lihtsalt suutma oma konnatiigist üle ääre välja vaadata ja nägema, kui suur on maailm ja kui väiksed on nemad selle kõrval! Kui väike on Eesti kogu ülejäänud Euroopa kõrval!

Arstid streikima!

2007-01-16T14:47:00.000+02:00

Tini on mures, sest tema vanaema on haige ja valudes ning kauaoodatud arstiaeg langeb täpselt kokku plaanitava streigiga.

Mina olen mures, et minu kuldses keskeas, alalhoidlik ja provintslik ema ning suur hulk teisi temavanuseid arste väikelinnades nagu Haapsalu, kus viimasel ajal levivad jutud regionaalhaiglate sulgemisest, suudetakse lõpuks siiski nii ära hirmutada, et nad ei streigigi. Koomika seisneb selles, et kõige rohkem ähvardavad lärmi tõsta just Tallinna arstid - need, kelle palgad polegi kurta, kui Eesti keskmisega võrrelda. Ja miks peaks tegelikult üldse rääkima keskmisest palgast, mille on nii kõrgele tõstnud tühine % meie töötajatest, palgamiljonäridest. Räägime parem moest - selgitan: "mood" on termin statistikas, number, mis kõige enam läbi käib. Eesti palgamood on kole. Kisub 5000 ligi. Sellega võrreldes teenib minu emagi hästi, eriti Haapsalu kohta (koos kõigi öövalvatega mõistagi). Aga kellega me võrdleme?

Kirjutage palun essee teemal "Kõige tähtsamad ametid." Noh? Jõuate milleni? Arstid. Politseinikud. Tuletõrjujad. Üldse, päästetöötajad. Õpetajad loomulikult. Olgu, diapasoon läks liiga laiaks, jätkame arstidega.

Või ei, jätkame ehitajatega! Võrdleks arstipalku ehitajate omadega! Enam pole ühel heal ehitajal Eestist nii väga Soome vaja joostagi, kuldsetele kätele makstakse siingi juba ropult hästi - võrreldes nii keskmise kui moodiga (moega?). Ja kvaliteet? Kas mitte kõik ei kiru, et uued majad on nii üle käe ehitatud, et lumi on rõduukse all toas ja vett tilgub ja seinad on kõverad, etc, etc, etc. Aga ikka ehitavad ja ostavad ja saavad aina rohkem pappi ja kurdetakse kah nii mokaotsast, kuna mis seal ikka - ehitati nii, kuidas ehitati, ja palka saavad ikka sama hästi ja vahest pareminigi kui arstid. Nolgid ja muidu käpardid. Need, kes Soome minna ei viitsi/saa/taha.

Arstide kohta käib ka viimasel ajal jutt, et need, kes siia jäävad on lollid või lihtsalt sitad arstid. No kurat! Mul on kümneid põhjuseid, miks kehvema palga eest Eestisse jääda. Üks põhiline oleks - mulle meeldib siin ja siin tahan ma elada. Patrioot või nii. Loll?

Olgu, aga teeb arst sitasti tööd, ja tihti mitte lohakusest või oskamatusest nagu ehitajad, vaid vahendite puudumisest, on kära laialt. Ja üldse, kuidas saab arst olla süüdi selles, et järjekorrad on pikad? Et vastuvõtu ajad venivad ega pea kunagi paika? Et ravimid on kallid? Et verevõtukabinetis on õhemad nõelad otsas ja peab jämedamaga veene torkima? Heh, viimane oli hea, raisk, muhelen. Süsteem on mäda!

Ja siis prääksutakse arstide kallal, kes tegelikult teevad kõike nii hästi kui võimalik ja pareminigi veel! ARSTID ON HEAD. Kõik, selles osas olen ma vankumatu nagu tinasõdur, ükski halb inimene ei hakka arstiks, vähemalt mitte terapeudiks ja perearstiks, n.ö klienditeenindajaks! Seda võivad endale kirurgid lubada:D

Ja siis kirjutab Ekspress, et arstid on väljapressijad. Et nad on jõupositsioonil, kuna neid on vähe. Et saavad niigi hästi palka võrraldes keskmisega. Pistke perse endale see keskmine! Arstiamet on kõige tähtsam eriala! See võib ju kõlada nüüd minu näpu alt tulles naiivselt, armsalt, koolilapselikult, aga milleks siis ikkagi kõrvale vaadata nii ilmsest tõest, millest juba 8-aastane aru saab?

Arst ei peaks saama palka mitte üle keskmise vaid roppu moodi üle keskmise! Annaks jumal, et nad streigiks ja teeks seda vihaga! Miks peaks arstid hoolima haigetest kui haiged ei hooli neist? Näidake mulle ühte, kes ei kiru! Kõik vinguvad nagu arst peaks olema ilmeksimatu programeeritud robot! Ja ometigi arstid hoolivad haigetest ja just sellel nõmedal põhjusel ma üldse ei imesta, kui see streik ka ära jääb. Noh, Tini vanaemal siis veab.

Minul ei vea. Mina tahan, et minu ema saaks roppu moodi üle keskmise palka. Ma tahan, et ta ei peaks valima, millisele täiendkoolitusele ja seminarile ta jaksab minna, vaid sõidaks kah uhkelt Prantsusmaale kui seal südamekonverents on.

Ja siis tahan ma veel uut tätoveeringut, 10 paari uusi kingi, igal nädalavahetus luksuslikult juua, mitte tööd teha, väljas süüa ja taksoga koju sõita. Hahaha! Jah, tõesti, selline motiiv mul ongi.
Et enamus meditsiinisüsteemi rahast läheb nagunii palkadele? Tõesti või? Eks siis kärpige arulagedaid juhatuseliikme tasusid umbes poole võrra, jagage see õdede peale laiali ja teete terve haiglatäie valgeid kitleid õnnelikuks. On romantiline ja uljas mõte? Ma tean päris mitut inimest, kes naeraks. Naerge. Õnne!

Ma siiski loodan, et Tini vanaema saab terveks.

P.S Kinnisvarabuum saab varsti läbi, nii et värisege ehitusenässakad!

P.P.S Ja nüüd ma kuulsingi raadiost, et tervishoiutöötajate streik lükkub edasi, et reedene kompromisspakkumine ära kuulata. Kuulame siis.

P.P.P.S Eestlased streigivad üldse liiga vähe. Või noh, nad ei streigigi. Nohistavad vaikselt ja leplikult. Seitsesada aastat orjapõlve ja muu selline jama, teadagi.

KÕIK TÄNAVATELE, MA ÜTLEN! KÕIK!

Lasime koerad lahti

2007-01-06T17:02:00.000+02:00

Kui naised ennast purju joovad, võib igasuguseid asju juhtuda.
Näiteks nagu Depeche Mode......ja Levikas......ja Balti jaama puhvet.Ja pärast on kahjuks paha.
Aga, mis sest, saabki päev läbi voodis vedeleda ja elu üle järele mõelda.

Aastavahetuse hämming

2007-01-06T14:37:00.000+02:00

Ma tegelikult olen ennast juba nädal aega kogunud ja üritanud aru saada, mis tegelikult juhtus. Ja ma ei hakkagi siia kirjutama, millest ma täpselt räägin, vaid pigem elan ennast välja, süstides oma emotsiooni kübermaailma.

See et inimene ei solvu tihti, ei tähenda, et ta ei solvu üldse. Vastupidi, ta ei tee tühjast tüli, aga jätab tahtmatult kõik väiksed asjad meelde. Ja mingi hetk, kui tema rahumeelsust ja tolerantsust on kurjasti ära kasutatud ja piir on ületatud, solvub ta hoopis tugevamini kui teised. Nii juhtus minuga.

Kõigi suureks imestuseks olen ma lõppude lõpuks siiski naissoost.

Ja mul on tunded.

Ja mul on kapriisid.

Ka faking minul on!

Ja seepärast käitusin ma 1. jaanuari hommikul halvasti. Tegelikult isegi väga halvasti. Aga sel hetkel enda arust õigustatult halvasti. Purjus ja tigedad naised käituvadki halvasti, aga vahest võiks süüdistamise ja vihastumise asemel püüda süübida ja tahta aru saada, miks nad halvasti käituvad. Cause everything happens for a reason!

Aga jah. Inimesed on isekad. Inimesed näevad kõike oma enda nurgast, kus nad kükitavad, ja ei püüagi puude taga metsa märgata. Või metsas puud näha? Vahet pole, me kõik oleme sellised.

Vahe on lihtsalt selles, kui pikka viha keegi pidada oskab. Minul on see jama, et kui ärritun, siis kapitaalselt, teen mingi kättemaksva ja lapsiku sigaduse, tunnen sellest mõnu, rahunen ja leebun - ja voila! ei olegi enam vihane! Järgmise etapina hakkan oma sigadust kahetsema ja mõtlen, et kas oli siis seda vaja ja üldse, mille pärast ma täpselt vihastasin.

Aga mõne inimese sees leidub jälle nii palju viha ja jonni, et ta võibki jääda lõpuni faking PUISELT vihaseks. Ja ei saagi üle! Ja ei tahagi teiste seisukohti ära kuulata! Ja ei kavatsegi midagi mõista! Ükskõik kui ennastohverdavalt/alandavalt/paljastavalt mõni talle oma kaitsekõnet peab.

Kõige rohkem hämmastavadki mind inimesed, kes lõpliku ja punktipaneva dialoogi asemel valivad äracuttimisrežiimi - ma arvan, et see tuleb argusest ja oskamatusest argumenteerida. Suutmatusest teiste seisukohti kuulata. Jäikusest. Infantiilsusest. Palju õnne!

Mis kõige pullim - seal, kus mõni näeb suurt suhtedraamat, näed teine katkiläinud asju.

Inimesed on tähtsamad kui asjad!

Aru said need, kel oli vaja aru saada. Need, kes peaksid aru saama, seda nagunii ei loe, kuna nad on selleks lihtsalt liiga endas kinni. Ja tegelikult polegi kellelgi vaja midagi aru saada, kuna see on mu enda jaoks. Sest mul on ka vaja asjadest aru saada.

Ma arvan, et ma tegelikult tegin ainult ühe vea. Ma kahetsesin, läksin tagasi ja üritasin ennast puhtaks valetada. Ei oleks pidanud kahetsema. Ei oleks tohtinud nii kiirelt leebuda. Loll.

Ood patsikummile

2007-01-06T13:53:00.000+02:00

See laul on pühendatud kõikidele maailma naistele, kel kordki elus on tulnud probleeme patsikummidega. Just nimelt patsikummidega! Kas te pole märganud, et ükskõik kui palju sa neid kokku ei ostaks, kaovad nad lõpuks ikka kuhugi ära või keegi laseb nad sult üle või midagi veel hullemat? Patsikummid on üks keeruline teema. Vahest õnnestub neid jällegi leida kõige jaburamatest kohtadest selleks, et neid taas kaotada.

Patsikumm vannitoas maas, vannitoas maas...

minu jaoks see pole ime!

Seisan paljalt vannitoa uksel,

sa oled kaunis, oled kummaline!

Tean, et nädal veel ja sinust

ilma jään ma nii kui nii-i-i-i-i!

Pimedusest kuulen häält, mis hüüab:

"Leia mind!"

2006-12-30T03:00:00.000+02:00

Appi, mu kõht räägib muga!

Malkavianide klanni truu liige

2006-12-18T00:21:00.000+02:00

Your clan is a dysfunctional one. That is because you are a Malkavian. Something is poisonous about this clan's blood that drives all those embraced to madness. However, in this madness, you tend to have great insight. Unfortunately, people just take it as senseless ramblings. In every family there is an insane one. You're it.

What Vampire Clan Do You Belong To?

Vargad on värdjad ja raudselt venelased!

2006-12-17T12:23:00.000+02:00

"Aga, miks te kõnnite seal praegult öösel üksinda?!" küsib tädi numbril 110 ja mul ei ole midagi mõistlikku vastata. Jah, ma kujutan endale ette, et minuga nii ei juhtu, et nii juhtub teistega, Raporti seltskonnaga. Täitsa lõpp, miks ei võiks inimene kell 4.00 mööda Tehnika tänavat jalutada, ilma et kotti ei joostaks? Noh, nagu selgub ei või.
Ise olen loll? Jap.
Ise olen süüdi? Tõenäoliselt.
Miks taksot ei võtnud? Raha polnud.
Mõtelge, milline iroonia, ma lähen jala, sest mul pole raha, ja mult varastatakse kott ära, sest ma lähen jala, aga mul pole ju raha - mida nad seal siis varastavad!
Said mu viimase kümneka ja hirmkallid prillid ja kõik dokumendid. Fakk! Fakk! Fakk!
SEAD!
Joo veel taksoraha maha...

Raki oli tubli koer

2006-12-16T12:02:00.000+02:00

On asju, mida peetakse rangelt hooajalisteks, ja neid asju naljalt muul ajal ei tehta - mis on jube igav. Eriti kui tegu on vahvate asjadega, näiteks nagu grillimine.
Eile öösel Tini juures tekkis vestlus teemal "parimad palad" ja mina arvasin, et juust ja liha on ikka kõige paremad. Liha on ikka lahtisel tulel tehtuna parim. Jäime mõttesse, kuna teadupoolest 15. detsember ei ole grillihooaega kuuluv päev. Tini mainis vaikselt:
"Mul on ufo!"
"Mõtelge, kui haige see oleks, kui me talvel rõdul liha grilliks!"
"Aga... haha, kell on 1 öösel, kust me liha saame?"
"Erm, Westmanni pood on öö läbi lahti."
"Kas keegi on kaine ja autoga?"
"Õõõ... Ilmar!"
"Ilmar, kallis, kas sa meile Westmannist liha tood?"
"Noh, ma pean nagunii Mileni ära viima..."
Ja nii see läks, järgmine hetk lõikusin ma õndsa näoga toorest seakäntsakat ja kuna talvel kahjuks grill-liha ei müüda, siis meisterdas Tini kodustest vahenditest (ketshup, jogurtimajonees, sojakaste, äädikas, ürdid, vürtsid, sidrun, vein, etc) sama hea kui mitte parema marinaadi! Viskasime kaelakarbonaadi likku ja hakkasime tuld üles sussitama. Selgus, et mina olengi tulejumalanna alias Goddess of Flame! Sädemeid pildus detsembriöö tormis ja kõik kohad oli tossu täis, algul ei saand tuli vedama ja pärast ei saand pidama.
Naerdes keerutasime oma barbekjuud ühelt küljelt teisele ja laulsime:

So this is christmas
And what have we done?
Another pig killed!
Another dog grilled!

A merry merry christmas!
And a happy new barbeque!
We hope it's a good one
Without any fur.

Hellitavalt hakkasime särisevat liha naabrikoera järgi Rakiks kutsuma.

Nülitud loom

2006-12-15T13:15:00.000+02:00

rumala lapse peas valminud kinnisidee

päevade hägu mis varjutab mõtted

on saanud lootusetuks lootuseks

ja alusetuks ootuseks

unistused elust on määrdunud halliks

kõik mida hindasid

pidasid kalliks

arutu arusaam õnnest ja elust

läks vist kaduma ühel õõvastaval ööl

järjekordses melus

ja kaugusse lendasid hullunud tuvid

valgemast valgeim on tiibade huvi

kuhu viia võib tuul sind

keda kaugusest kuulsid

miks sa nii vähe püüdsid

kui ta äärepealt hüüdis

on alusetu arvata

et kass on ilma karvata

või loom kelle nülgisid argipäeval

kas tõesti sa lootsid

et kõik seda teavad

hooletus

vajadus

on nagu pimeda nõia sajatus

su kasutu nägemus

patust rakenduv kogemus

oota neid hobuseid kuni vananed lõplikult

või alistu voolule

armasta leplikult

Mina olen Kuu

2006-12-13T16:59:00.000+02:00

Mina ei ole süüdi, et Tarmo netist selliseid asju leiab ja siis mul ka huvi tekib. Aga palun!

You are The Moon

Hope, expectation, Bright promises.

The Moon is a card of magic and mystery - when prominent you know that nothing is as it seems, particularly when it concerns relationships. All logic is thrown out the window.

The Moon is all about visions and illusions, madness, genius and poetry. This is a card that has to do with sleep, and so with both dreams and nightmares. It is a scary card in that it warns that there might be hidden enemies, tricks and falsehoods. But it should also be remembered that this is a card of great creativity, of powerful magic, primal feelings and intuition. You may be going through a time of emotional and mental trial; if you have any past mental problems, you must be vigilant in taking your medication but avoid drugs or alcohol, as abuse of either will cause them irreparable damage. This time however, can also result in great creativity, psychic powers, visions and insight. You can and should trust your intuition.

What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

Mehed ja nukud

2006-12-12T18:21:00.000+02:00

Nukud kuulavad suurte silmadega, mida mehed neile räägivad. Vahest nukudele tuleb jutt isegi tuttav ette, aga nad ei näita seda välja. Ega nad ju polegi täpselt aru saanud, millest jutt käis, ja kui nüüd mees (oo, tark ja õilis mees, sinu teadmised on piiritud!) neile asja ilusti veelkord lahti seletab küll siis on tore! Meestele meeldib palju seletada - täpsustan: palju tähendab palju nendest asjadest, mida nad teavad, mis ei tähenda, et nad teaks palju, st et neile meeldib ennast tihti korrata. Keskmine mees ei tea sittagi. Õnneks nuku teab veel vähem. Ja küll on tore, kui keegi teab sinust veel vähem ja sa saad ennast tema kõrval targana tunda!

Nukud naeravad agaralt meeste naljade üle - vahet pole, kas saavad aru või ei.

Nukud loevad hoolega Cosmot ja muud taolist paska ning pühendavad enamuse oma ajast sellele, et mõelda, kuidas meestele rohkem meeldida, teadagi: "10 nippi, et ta...", "20 trikki, et meest...", "15 reeglit, mida pead teadma, kui mees...", "Miks mees nii...", "Miks mees naa..", "Kuidas meest...", "Kas sa oled piisavalt...", et cetera, et cetera, et cetera.

Nukud teevad kõik, et mehed ei teaks, millised nad tegelikult on - tavalised. Solaarium, kunstküüned, vesinik, VESINIK, V-E-S-I-N-I-K! ja ohtralt make-upi iga päev. Nukud värvimata välja ei lähe, see oleks enesetapp.

Nukud ei higista, ei väljuta ekskremente, ei peereta, ei ropenda (üldjuhul, on erandnukusid), ei istu koledasti, ei suitseta (mõnigate erandnukudega taas - aga siis ka ainult Vogue'i), ei naera liiga kõvasti, ei räägi liiga kõvasti, ei sega meeste jutu vahele (sest Cosmo teab - ära iial meest paranda!) , ei joo õlut (oo õuduuuu) ja jumala eest EI SÖÖ! Vahest juhtub, et mõni nuku tahab süüa ja siis selleks, et taolisest tegevusest hoiduda, võtab nuku isulangetavaid salendustablette ja joob Figura teed - aga oh häda, rasvade omastamist takistavad preparaadid tekitavad gaase, jõledat pussuhaisu ja kõhulahtisust - sellist asja ei saa ju nukuga juhtuda! Mõtelge, ta peab WCsse minema! Nukud ei käi ju WCs! Mida mehed küll arvaks? Seega, mõtelge, mis tahate, aga tõenäoliselt pani teie tualeti rõvedalt haisema mingi fantoom-skunks, aga mitte mingil juhul nuku!

Nuku solvub pidevalt. Nii igaks juhuks. Kuna ta ei saa täpselt aru, kas oli põhjust või ei, nii et pigem siis juba solvuda.

Kui nuku oma mehega väljas on, siis ootab ta mehelt täit tähelepanu, seega pole põhimõtteliselt vahet, kas minna välja või jääda koju, kuna nagunii saad suhelda ainult nukuga. Ja ära sa mitte mõtlegi, et sul võiks olla sõbrannasid! Ja et sa võiks nendega suhelda nuku juuresolekul!

Nukud on armukadedad. Eriti just teiste nukude peale. Ülejäänud naistele tunnevad nad kaasa, kuna nad ei suuda mõista, miks peaks mõni mees tahtma mittenukut või miks peaks mõni naine tahtma elada mittenukuna. Ja kui mõni mittenukunaine nende teele ette peaks jääma, siis on nad tõsiselt segaduses ega suuda mõista, miks mehed neile nii teevad.

Kui nukud kokku saavad, siis nad võivad õhtu otsa küüntest ja juustest ja uutest imerohtudest rääkida. Aga peaasjalikult räägivad nad siiski meestest. Neile meeldib oma mehi kiruda ja nad jätavad alati mulje, et nende mees on täielik tropp. Toon näite: "Oh, minu mehal olid jälle sokid mööda tuba laiali ja siis ta oli veel pahane ka, et kõht oli tühi ja ä ja siis ma kohe kihutasin kööki!" Fakk, ära ela mehe nimel! Ära teeni teda! Kurat või kui see on sinu valik, siis ära tule välja seda kurtma teistele, mul on pohui! Armasta teda sellisena nagu ta on või nagu sa oled taga alguses leppinud või saada pikalt ja ära käi väljas jauramas, et mees on selline ja selline! Sellisena sa oled ta alguses endale võtnud ja selliseks ta jääb, ära kujuta endale ette, et ta muutub!

Tegelikult on maailmas väga palju mehi. Maailmas on väga palju toredaid mehi. Ja siis on olemas nukumehed, kes tahavad oma auto esiistmele ilusat blondi nukut, kes suu ammuli kuulaks, kuidas maailma asjad on ja noogutaks iga lause peale nõustuvalt. Jama on lihtsalt selles, et mehi ei anna nii lihtsalt välimuse järgi liigitada nukumeesteks ja normaalseteks ja siis võib kogemata juhtuda, et mõni inimene, kes algul tundub väga tore, võib lõpuks täiesti ettehoiatamatult nukumeheks osutuda ja sulle palju viha teha. Mõned nukumehed olla isegi tarkade ja enesekindlate naiste südameid murdnud. Sa raisk. Ma ei teagi, kumbasid ma rohkem põlgan, kas nukke või nukumehi!

Totaalne muutumine

2006-12-10T20:00:00.000+02:00

Minu elus on hetkel pöördepunkt.
Seda oleks vaja märgistada kuidagi märgatavalt. Vaatasin ennist peeglisse ja otsustasin, et mu nägu ei meeldi mulle hetkel üldse. Soeng ka mitte. Loodus pole muga helde olnud. Õnneks on tänapäeval kõik võimalik!
Mida vaja oleks?
näonahk kõrvade taha tõmmata (z-lõikega)
nina väiksemaks ja ots alla poole
kulmukaart tõsta, et laug kottis ei oleks
siis juuksepikendused ja igakuine hooldus neile
kõik hambad oleks vaja välja tõmmata ja asendada portselanhammastega

tselluliidiravi ei aita, nii et sellest pole mõtet rääkida.

Niisiis, paari protseduuri abiga saaks must päris kauni naise teha. Seega, kuid teid vähegi huvitab minu rahulolu enesega, palun saata minu kontole kiiremas korras hästi palju raha!

1101224386

Aitäh!

Kostivere ristis on politseipatrull

2006-12-02T14:47:00.000+02:00

Kuna mul on kohutavalt paha olla, siis ma tunnen, et pean selle üles märkima.

Täna oli, vaatamata lõhkuvale peavalule, mis tekitas tunde nagu oleks mul Matrixi juhe otsaette puuritud ja mind patareiks tehtud, siiski ütlemata tore päev. Ärkasin hommikul täisvarustuses (litsiriided, make-up, sassis juuksed ja vastik hingeõhk) Võsul, eile oli olnud GA afterparty "Punaste laternate tänav" ja minu jääknähud olid 0,7 promilli. Peo kohta nii palju, et... noh, tsiteerides klassikuid: "Türa kui sheff pidu oli! Mitte sittagi ei mäleta!" Üks detailidest, mis meenub, on hetk, kui Kaarel endale ja mulle vanakat peale valas ja ma talt juustest seda välja imeda püüdsin.

Tuterdasin üles, paigutasin oma haige keha Armini autosse ja sõitsime terve BESTi pundiga O kõrtsi seljankat sööma. Tugevamad võtsid tequilat. Pohmahommiku möla pidepunktideks olid ebasümmeetrilised rinnad, Manki genitaalid ja see imekaunis foto, mille Usa 600 krooniga oksjonilt ära ostis. Minu kasukat tal 600 krooniga maha müüa ei õnnestunud.

Kojusõit oli veel parem. Auto koosseisus Usa, Jüri, Jürgen, Kaarel ja mina - taga keskel - startis Tallinna poole koos kuskilt varastatud alkoholiga ja juttu jätkus kauemaks. Kahjuks olen ma juba kõik head tsitaadid ja naljad ära unustanud, alles on vaid ähmane mälestus, et oli naljakas. Vahepeal tegime peatuse ja läksime metsa seenele. Selgus, et kukeseened kasvavad kukepuude all ja kukepuud tuleks panna kaitse alla ning teisi puid tuleks vähemaks juurida nende vahelt, siis leiab seened kergemini üles. Usa juuriski algatuseks ühe puu välja ja üürgas nagu metsaline (mis on iseenesest tõsiasi, kuna me olime ju metsas): "Eest ära!"

Hiljem sõidu ajal möödusime müratõkkest (see roheline plankaed), Jüri hüüatas vaimustunult: "Näe, staadion!"

"Kus?"

"Seal plangu taga!"

"Mida sa ajad?"

"Loll oled või? Staadionid on alati rohelise läbipaistmatu aia taga. Kui ei usu, loe uuest TEA kirjastuse entsüklopeediast "Staadionid". Seal on esimese pildina kohe selline roheline aed staadioni asemel. Ja agorafoobidele on seal spetsiaalselt kirjutatud, et staadion on suletud ruum. Mõtle, kui mõni jalgpallur kardab lagedat, hakkab sihitult ringi jooksma nagu segane - kõigi peale tuleb ikka mõelda."

Sellega pidime me kõik nõustuma.

Samuti on täiesti kummaline, et saime alles nüüd aru, miks isad joovad ja kust päkapikud tulevad. Tänapäevastest plastakendest juba päkapikud naljalt sisse ei pääse, vanade akendega on ka jama, sest agaramad perenaised teibivad need talveks kinni, et tuul sisse ei pääseks. Päkapikud tulevad kodudesse purjus isade suus ja ronivad hommikul sealt välja!

Oh, aga kõik hea peab ükskord lõppema. Ja nii me koju jõudsimegi.

Otsustasin, et täna vaatan kõik Sõrmuste isandate osad läbi ja söön juustu ja muud ei tee. Tunnen ennast nagu urukhai, välja näen ka nii.

Tsau!

luule

2006-11-24T23:33:00.000+02:00

noh kuidas sulle tundub

kas see on see mida sa tahtsid

ja kuidas see j2tkub

on sul m6telda mahti

v6i on yldse sel vahet

nokk kinni

saba lahti

vahest ma m6tlen et

rohkemat polegi v22rt ma

loodud petiseks

petetud saama pean isegi

surmani

olema k6igiga

ometi yksinda

v6imetu hoidma olevat

armuga armutult armuta

Joomahullu päevaraamat TALLINN-ZAGREB-TALLINN

2006-11-18T04:25:00.000+02:00

4. november, laupäev
Keila?!
Ärkasin üles kummalisel diivanipatjadest meisterdatud voodil, mis laienes trapetsina üles ja kõikus alt - olime Kaarliga selle valmis ehitanud ja sinna kuidagi kahekesi ära mahtunud, ilma et see ümber läheks. Pea lõhkus otsas ja keegi käskis õue minna.
Istusin autosse, imeväel ilmusid sinna ka teised inimesed. Intsu ema tõi õuna.
Pärnu.
Komplekteeriti meie bussitiim: mina, Tini, Relss, Torm, Riff, Indrek, Alari, Milen, Birjo
Plaanitud pooltunnist sai 2-3 h poetrippi ei-tea-miks ja midagi asjalikku nagu ei ostnudki. Kui siis ainult gin, aga see kadus ära ja ilmus välja alles 1,5 nädala pärast.
Ikla. Tsau-pakaa! Algab reis!

Läti jäi põhimõtteliselt vahele, vähemalt mina ei mäleta, et ta olnud oleks. Vahepeal sai meie buss nimeks DISKOPALL aka Shiny Disco Ball.
Leedu.
Ma ei mäleta, et ma vahepeal joonud oleks, aga mulle tundub, et Kaunasesse jõudes olin täis. Meid viidi kohalikku baari jooma, mis iseenesest oli tore, aga kurnav, samas koksid olid odavad, mehed olid ka odavad. Ja nõmedad. Valetasin kõigile, et olen Moonika.
Mind majutas neiu nimega Java - no mis kuradi nimi see on? Aga ta vähemalt andis hommikul kohupiimakreemi ja banaani ja üldiselt oli tore - tema vedruvoodis oli ideaalne lohk mu puusale.
5. november, pühapäev
Poola päev

Poola on üks rõvedamaid kohti ja kui tahad kuhugi minna, siis tast mööda ei saa. Päev läbi sadas lund ja terve ilm oli valge - bussi aknast tundus, nagu viibiksid hullaris, horisont puudus, ees oli valge, taga oli valge ja mõlemal kõrval oli ka valge. Liikusime kiirusega 50 km/h ja ikka tundus liiga kiire! Vahepeal sõime maanteepuhvetis kotletti - ainus sõna, mille menüüs tuvastasime.
Varssav.
Otsustasime Tiniga, et ei hakka muna imema ja ostsime Emma supermarketist kaks Zhubrovkat ja veel mingi punase asja, segasime õunamahlaga ja hakkasime jooma - asi maitses nagu õunakook kaneeliga, kuigi tegu oli herbijoogiga, milles hõljus kõrs, kuhu peale oli pissind piison. Poola piison.

Krakov.
Sinna jõudes kumises pea nagu diskopall ja ometigi olime varmalt nõus välja minema. See kummaline keldrikas, kuhu meid tariti ajas mulle momentaalse une peale, kahtlustasin isegi hetkeks, et mõni Poola maniakk pani mu rummikoolasse miskit halba ja jäin Alfonsi põlvele magama.
Öösel pidi Torm kohalikke jorssidega jooma nii minu, Tini kui Reelika eest.
6. november, esmaspäev
Slovakkia.
Türa, kus ehitavad sildu.
Laevadepommitamine - Keravälk tegi raudselt sohki!
Austria.
Kirsti nägi oma unelmate vabrikut aknast ja mul oli ta üle hea meel. Tuul puhus ja tuulegeneraatorid töötasid - tänu oletatavale diameetrile sai ka joonkiirus välja arvutatud. Torm võlus kuskilt African Creami välja - selline magus kleepekas, võis juua küll.
Sloveenia.
Iga kiirtee jupp läks aina kallimaks ja meie juhirajakad hakkasid üha enam kihutama, kuna meil oli nimelt kindel kellaaeg peal, millal Ljubljanasse jõuda, sest seal ootvasid inimesed - seega tipphetk saabus 180 km/h juures, mil mina enam isegi viriseda ei suutnud suurest hirmust. Üldiselt ma virisesin tihti ja enda arust, kahjuks ainult enda arust, alati põhjendatult. Lubasin, et kui surma saame, siis tapan nad (juhid) ära.
Ljubljana.
Värisedes väljusin autost, poolel teel vahetasin riided, ja olles emmanud Varvast ning rüübanud hoolega mustikajooki, läksin üle tee restosse, et seal saada siiani parima vastuvõtu osaliseks - veini voolas ojadena ja isegi see piprakaun, mille ära sõin, ei suutnud mu taastõusvat tuju alandada.
Mingi baar.
Ljubljana ööhääled (inspireerituna Krõllist): perverts, rapists, perverts, rapists, miaaau, miaau, miau, miaauu, auh, auh, auh (soovitatavalt Gollumi häälega)
Mingi keldriklubi - põrand oli paksult klaasikilde täis, muud ei mäleta.
Ööseks viis meid enda juurde Jure, kes üritas meid kiivalt oma venna eest varjata ja saatis meid ükshaaval pissile. Lõpuks lubas magama minna.
7. november, teisipäev

Jure viis meid kohalikku rämpsuketti Hot Horse hobuseburgerit sööma, natuke imelik oli, aga tegelt päris hea. Imetlesime Ljubljanat - minu lemmik kõikidest linnast, kus käinud olen! Ljubljanitsa voolas malbelt ja päike paistis helgelt. Lõpuks saabusid ka Varvas ja Riff "vanaema juurest" ja sõit sai jätkuda.
Sloveeniast lahkumine oli meeldivalt vaevaline ning ohtraid pissi/joomapeatusi täis pikitud.

Olime kuskilt bensukast persetäie veini kaasa ostnud ja kui Varvas oksendada ähvardas, siis sai isegi teise bussi (Lenno bussi) peatuma sundida ning kapsapõllule hullama ronida.

Tantsisime kuskilt bensukas laudadel, sest temperatuur oli lihtsalt liiga hea, et tõsi olla.

Horvaatia.
Piiri ääres vist möllasime veidi.

Zagreb.
Jooksime Tiniga sokkis üle tee poodi veini ostma ja pidasime kogu rahvaga kohalikke oodates tõsise parklapeo maha - pooled ei mäleta sellest midagi.

Olles tutvunud kohelikega, saanud ühikatoavõtmed ja sisse kolinud, läksime kuskile baari. Kuna me olime väga väsinud, siis nii see jäi... laulsime küll veits õllepruulijat, aga energiat enam ei tulnud ja vajusime koju ära.
AAaaa, muide kohalikud olid kõik nõmedad, suured ja karvased. Eriti just mehed.

8. november, kolmapäev
Äratus. Söökla ja sai! JAAA... CITYRALLY! Oh, kas ma unustasin? +19 soojakraadi!

Ei, tõesti oli vahva! Nägime kahuripaugu peale pööraseks minevaid tuve, kiskusime postereid seintelt, vahetasin kohalikul turul ÜHE õuna baklazaani, kapsa, maisitõlviku ja mingi juurika vastu, imetlesime katedraalis ringi, laulsime pargis Põdramaja ja Kunglarahvast, saime rahagi selle eest (ning üks kohalik jorss tegi mu persest pilti) ja tüütasime muidu kohalikke.

Mida ma sel päeval õppisin?
IMAš LIJEPE CIPELE! HOšEC SE JEBAT? Nice shoes, wanna fuck?
PUšI MI KURAC!
LIžI MI PICˇKU!
Mida rohkemat olekski vaja teada, et kohalikus sööklas kohalikke noormehi hirmutada?

Pärast käisime muuseumis ja tänavakohvikus ning õhtul läksime peole.
Tegu oli taas mingi keldrikaga ning pealekauba oli seal hästi palju ameeriklasi: mingi Tennessee laiaõlgsed ja siis üks California beib peltas.

Tantsisime ja rüüpasime mõnuga Long Islandit - vist liiga suure mõnuga, sest koduteel üritasime üht auto moodi asja ümber pöörata ja karjusime oma hostidele "Te olete värdjad!" Peale väikest burekit maandusime koos Varba ja Rifiga minu ja Tini tuppa, vist üritati isegi midagi rääkida, aga ma uinusin peagi. Kuuldavasti olla Varvas öö läbi fantaseerinud.
9. november, neljapäev
Ärkasin selle peale, et oleksin ääre pealt ära surnud. Varvas aitas mind WCsse, et väljutada lämmatada ähvardav tatt mu respiratoorsüsteemist ning peale seda sai voodisse tagasi ronides taas Pelinkovaci kluugata. Kuna oli palav, võtsime riided ära ja läksime dushi alla kohalikke tüdrukuid hirmutama, mis kukkus imehästi välja.
Peagi mu allergiline reaktsioon süvenes ja läksime Rifiga Claritine'i otsima.
Akadeemilisele päevale ei jõudnud. Oli tore. Pärast sõime heki taga burekit.
Kuna oli Varba sünkar, siis tegime talle rummikoogi "Küta!"

Õhtul toimus PUBIRALLI, mis algul ei saanud vedama, kuna me ei suutnud leida ZUSPi ja pärast ei saanud pidama, kuna ülejäänud asjad tulid liigagi kiiresti. Rakija>Blacky>Gemišt>Kruškovac>Rakija>õlu>Pelinkovac... huh!

Järgmine hetk, mida mäletan, oli peaväljakul: kohalikud üritasid meile selgeks teha, et peame nende kollmeestega semmima ja Manuel sai papitoruga vastu pead.
Brazil. Kummaline paatbaar jõe ääres, mille nime ma siiani ei mäleta. Karvik käis ja tüütas: “Helen, why don’t you like me?” Varastasime Rifiga ühe klaasi ja lasime jalga, et ronida lähedalasuva raudtee silla otsa ja seal kõõludes lolle pilte teha.
10.november, reede
Hommikune arutelu keskendus sellele, kas VEP, PEP või TEP (veerand-, pool- või täiserekteerunud peenis). Manuel väitis, et tal on raudselt TEP ja lükkas Tini voodist välja.

Siis jagati meile saiad pihku ja algas matk. Kõnnitee äärel bussi oodates avaldus meie kõigi pohmamina täies hiilguses ning Tormi piiritu geniaalsus pani aluse meie ülejäänud reisi sloganile: “SÖÖK, SITT JA PIDU!”

Kohalike koerte juhtimisel ronisime seljad märjad mäkke, et seal gini juua, vibu meisterdada ja draakon tappa.

Juba mäe otsas lossirestoranis tundsin, et nüüd on palavik käes... ja oligi! Ühikasse jõudes vajusin juba ees haige oleva Tini kõrvale magama.
Mingil seletamatul põhjusel oli mul vaja õhtul oma haige keha peole vedada ja Pelinkovaci täis kallata. Eriti midagi ei mäleta... mingi bänd mängis ja Horvaatia Big Brotheri võtted käisid samas baaris. Sitt oli olla, nägin Slavenit ja lasin tal end koju juhatada.
11. november, laupäev
Hommikul käivitasime Diskopalli ja Keravälgu ning sõitsime Zagrebist välja. Olin pahane, et minu peale oldi pahane, et ma eelmine õhtu üksi lahkusin, kuna enda arust oleks hoopis mina pidanud olema pahane, et muga kaasa ei tuldud, kui kutsusin. Seega otsustasin terve tee mossitada. Hiljem leebusin.
Porecˇ. Ilus vahemereäärne linn palmide ja kitsaste tänavatega, täpselt selline mediterannean värk nagu olin alati ette kujutanud.

Kuna turismihooaeg oli lõppenud, koheldi meid pizzerias nagu kuningaid ja mulle serveeriti senini parimat rummiteed, mida iial saanud olen. Rumm minu teesse toodi väljapeetud ilmel teisest majast üle tee kuskilt keldrist ja valati isaliku hoolega tassi, tšekilt pärast vaatasin, et seda kõike tasuta.
Peaches! Jätkus tee mingisse mägilinna, mille nime kuidagi ei suuda. Shake your tits! Shake your dicks! Ja terve buss laulis:
Are the motherfuckers ready for the fatherfuckers...are the fatherfuckers ready for the motherfuckers...are the motherfuckers ready for the fatherfuckers? NO

Peale degustatsiooni tillukeses veini ja tartufi poes/restoranis käisime toidupoes tankimas ja sõitsime mägilossi – sain peagi aru, et parem on aknast mitte välja vaadata, kuna teed olid nagu multikas (ühel pool mägi, teisel pool kuristik) – ja parkisime otsapidi lillepeenrasse. Peale lilli tuli TADAAAAaaaaaaaaaaaaa.

INTEKAS.

Kartulisalatit ja kiluvõileibu mina tegema ei pidanud, kuna otsustasin kavalalt peaga vastu boilerit virutada ja vaikselt nurgas muhku siluda. Inimesed jõid ennast varmalt varakult hõõgveinist ja Vigurist täis ning selleks ajaks kui International Evening pihta hakkas, oli kõigil Eesti ajaloost üsnagi pohui.

Ei saaks öelda, et oleks väga kõva möll olnud, mussi lasti armetust sangast, millest kõik üle jaurasid, ja mingit Horvaatia-Eesti sidet me ikkagi luua ei suutnud/tahtnud – seega eestlased möllasid ikka omaette, mis ei tähenda et lõbus poleks olnud, arvestades sellega, et Kruškovaci voolas ojadena.

Mingi hetk otsustasime siiski tuttu ära minna. Khmkhm.
12. november, pühapäev
Hommikul tillerdasime linnakeses kasutult ringi, otsisime tulutult elumärke, turnisime laste mänguväljakul ja poisid käisid hurmaa-raksus.

Saime aru, et oleme veel kõrgemal mäe otsas, kui öösel pimedas adusime.

Sõitsime Pulasse. Seal oli kolosseumisarnane areen/amfiteater ja üks päris hea pizzarestoran, kus me Tiniga endale ühe mõnusa küüslaugu pizza sisse toppisime.

Sõit Zagrebisse oli üks hullemaid bussiläbusid ever. Kõik kohad aeti veini ja Kruškovaci täis, Vigur käis ringi ja rahvas lällas. Tegime ohtralt reidipilte.
Koju tagasi, hehee, st Zagrebisse jõudes, olin nii sodi omadega, et peole ei läinudki, vaid pesin ennast puhtaks, pigistasin punni ära ja raseerisin siit-sealt – leidsin, et olen täitsa pandav ja ilma, et keegi mind pannud oleks, jäin magusasti magama.
13. november, esmaspäev
Võrreldes osade pohmakollidega, olin päris puhanud ja reibas.
Läksime kesklinna mingisse tantsusaali hip-hop tantsu õppima, olin valmistunud natuke nalja tegema, kuid selgus, et asi oli tõsine! Me hüppasime Varba ja Tormiga esireas nagu pöörased – see oli väärt ettevõtmine! Higise ihu ja punase lõõtsuva näoga lahkusime linna peale shoppama, olles eelnevalt lubanud, et harjutame tantsu ka edaspidi ja esitama GA aftekal.
Ostsime suveniire, st teised ostsid, sest mulle ei meeldi suveniire osta, ja töllerdasime niisama sihitult ringi. Zagrebis ei leidu alkopoodi, kus müüdaks rohkem kui üks pudel Pelinkovaci või Kruškovaci korraga! Veider!
Õhtul oli Varba lehkavas toas warm-up party, mille järel suundusime lähedalasuvasse kuubikusse tantsima. Mulle ja Milenile tundus sel hetkel kohutavalt vaimukas kirjutada Kuubiku uksele Hullikas. Jõin ennast kohutavalt purju. Selle reisi rekord raudselt ja seetõttu ma paljusid detaile ei mäleta.

Igal juhul suutsin ma jutuhoos avaldada arvamust sellise tabuteema kohta nagu oma pikaajalise kallima kuuldes peeretamine – kas kohutav patt ja rõvedus või shit happens? Noh, mina arvasin, et shit happens (pärast uurisin Tinilt, ta oli ka muga nõus), mille peale mulle tõmmati momentaalselt vesi peale, tembeldati ilgelt rõvedaks eideks ja rohkem muga ei räägitud ÜLDSE! Tänu vastavale joobeastmele sattusin ahastusse, muutusin emotsionaalselt ebastabiilseks, kujutasin ette, et kõik arvavad, et ma olen ilgelt rõve eit ja räägivad must taga, paranoia süvenes iga hetkega, kuni vallandus liigse avameelitsemisena. Minu draamaetendus kukkus välja äärmiselt elegantselt: tuhisedes tormasin minema, näitasin üle õla fucki ja kõndisin otse vastu posti! Viskasin igaks juhuks veiniklaasi käest ja jooksin esimesse ettejuhtuvasse ühikasse tuppa nr 427, et avastada sealt mingid valed tüdrukud ja neile joomaselt joriseda “Oooops, wrong house...”. Läbi sügiseste lehte sahistasin ennast kuidagi õigesse majja ja õigesse tuppa, nutsin padja mustaks ja jäin magama. Vahepeal käisid mu toas mingid jorsid ja varastasid kogu mu alkotagavara ja fotoka akulaadija ära.

Kella 4 paiku sadasid tuppa sisse Varvas ja Riff ja ajasid mu üles. Olin jätkuvalt vihane ja ajasin nad ära kõrvaltuppa, aga avastasin peagi, et und ei tule enam ja olen jätkuvalt sama purjus kui enne ning ronisin ise ka kõrvaltuppa Liisi ja Kaisa juurde. Selgus, et Varvas oli ainuke tugev, Rifi pidin magama panema nagu väikese poisi, isegi saapad võtsin jalast ära, ja hommikul ta väidetavalt ei mäletanud midagi.
14. november, teisipäev
Kassiahastus. Istusin aknal ja mõtlesin elu üle järele. Mõtlesin, et kuidas oleks, kui kukuks alla. Kõik inimesed käisid närvidele – eriti just tänavakoristajad! Nad jätsid pooled lehed vahele! Värdjad. Pärast Alari küsis ka, et miks ma ta kallal plõksin, kuigi see polnud üldse tema pihta suunatud otseselt.

Algas sõit Ljubljana poole, enamuse ajast kas magasin või üritasin magada ja eriti suhelda ei viitsinud.
Ljubljana. Otsisime tükk aega kohta, kus normaalse hinna eest süüa ja juua, leidsime mingi päris vahva õlleka lõpuks ja tellisime suure mereanni pizza, jammm...
Veetsime õhtu Tomashi juures, jõime hõõgveini ja sõime kastaneid, jätsime Varbaga hüvasti ja pugesime põhku – magasime kõik koos põrandal magamiskottides läbi-segi.
15. november, kolmapäev
Autosõit. Päev läbi lihtsalt sõit, sõit, sõit. Üritasin magada, aga ei suutnud. Kass oli ikka veel peal. Lugesin läbi terve Tehnikamaailma ja otsustasin, et peaks tellima hakkama.
Õhtul jäid kõik magama ja mina üksi olin üleval ja tiksusin, kange joomahimu tuli peale, aga keegi ei olnud huvitatud minuga liitumisest. Aga siis peale Kentucky Fried Chickeni peatust toimus juhtide vahetus, Riff tuli taha istuma ja oli varmasti nõus kõik alkoholi ära hävitama. Mul läks tuju paremaks! Breezerid... punast veini... veel punast veini... bensukast Poola meeviina... ehk siis KÜTAME!

Kui ma nüüd enda teksti loen, siis see tundub üsna hirmus – nagu mingi tõeline alkass. Aga täpselt nii ma ennast siis tundsin ka ja üldse ei häbene. Ilgelt rõve eit noh. Põhimõõk.
16. november, neljapäev
Leedu? Oli vä?
Läti. Hessburger, jess!
Ja... oi kurat! EESTI!!!
Esimeses bensukas peatusime ja laulsime kohe Eesti Lippu. Nii meeldiv oli poes öelda “aitäh”, “palun”, “tere”, “head aega”. Selleks korraks sai meie reis läbi. Sai läbi see 2 nädalat hullumeelset trippi. Sai läbi... kõik sai läbi.

Hüvasti.

Ma pole enam endine. Veel mitte.
Ma saan üle sellest, aga aega võtab
Ma saan üle.

Arutu aktivisti kosutav virin

2006-10-24T17:26:00.000+03:00

Asjadega on nii, et kui sa tunned, et sul ei ole absoluutselt aega, et midagi teha, ja kõik on kokku jooksmas, siis sa leiad ikka veel võimaluse, et veel midagi rohkemat teha lisaks sellele, mida sa juba parasjagu tegemas oled, ning kui asjad väga kuhjuvad, siis võib suurest kõigetegemisest saada mitte-millegi-tegemine, kuna püüdes teha kõigest natuke, ei tee sa lõpuks mitte sittagi... peale kõigi nende asjade peale mõtlemise ja peavalutamise.

Et minuga ka nii juhtub, poleks ma osanud arvata. Mul oli ju vanasti kõik ilusti ära planeeritud! Mul oli alati iga tegevuse vahel puhvertsoon ehk aeg iseendale ehk lebotund! Ma elasin stressivabalt ja lõdvalt ja kõike, mida tegin, tegin hästi, kuna mul oli sitaks aega, et neid asju teha... OHHHOOOHHHOOO, nüüd ma valetasin... stressivaba elu? minul? kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis sel ajal ma küll ei tundnud, et mul aega üle oleks - sest ma tegin asju kauem ja PAREMINI! Kvantiteedi tõustes paratamatult kannatab kvaliteet. Kumb siis lõpuks tähtsam on?

Kas ma olen rahul?

Kas sellest võib sõltuvusse jääda, et ma olen ennast mässinud narri aktivisti kuube ja elan vabatahtlike kohustuste kuhjas - kuhjas, mille ise endale kaela olen tõmmanud? Erm, või peaksin ma ütlema, mille alla ise roninud olen?

Eh, no olgu, mulle ju tegelikult meeldib. Mulle meeldib viriseda ka. Selles point ongi, kui ma ei elaks nii, siis ma viriseks teiste asjade üle, varem virisesin ju ka, ju mul siis sai kõrini koguaeg samade asjade üle virisemisest ja otsustasin genereerida uusi asju, mille pärast viriseda - ja rohkem!

Muide, tõepoolest, virisemine on kohutavalt meelivärskendav ja lõdvestav tegevus. Peale korralikku virisemist on jõudu ka rohkem.

Aitäh, oli tore viriseda!

Seega! Heihopsti! Jätkakem samas vaimus! Vingugem samas vaimus!

Igavene uni

2006-10-20T16:19:00.000+03:00

Ma olen hommikust õhtuni koguaeg nii kuramuse väsinud. Ärgates on selline tunne, nagu sind tapetaks selle uue päevaga ja muust ei suuda mõelda kui edasi magamine. Tahaks magada 24-7 ja avada silmad ning SUU ainult selleks, et vahepeal midagi süüa - mingit head hallitusjuustu näiteks. Horisontaalasendist ei väljuks eal, vurleks regulaarselt, et lamatisi ei tekiks, paneks vahepeal kreemi tissi peale ja loeks natuke Ekspressi ja magaks veel ja veel ja veel. Isegi vetsu ei viitsi minna, laseks mingi vooliku paigaldada, mis lookleks otse WCsse. Noh, televiisor võiks ka kõrval jõmiseda aeg-ajalt, aga üldiselt... ma tahaks lihtsalt magada!

PERSSSE

2006-10-17T19:52:00.000+03:00

Meie tuppa ei tule vist kunagi ilusat tapeeti!
Noh, tapeet on ilus, aga ajab mingit sitta välja ja seda ei ole võimalik esteetiliselt seina panna. Paanide vahed jäävad koledad, tee, mis tahad!

Ma vihkan iluvigu. Oma näos (ja neid on seal palju), oma toas, oma seelikusabas, kus iganes. Ma tahan, et kõik oleks ideaalne! Ma elan selle nimel, et kõik, mis mu ümber toimub, oleks ideaalne. Muide ideaalne ei tähenda "korras, puhas", näiteks ideaalne töölaud on rõve ja sogane ja suurt kultuurset segadust täis. Ideaalne põrand on parajalt tolmune. Ideaalsel mehel on habe ajamata.
Ühesõnaga, mul on igaasja kohta oma idee ja kui see asi reaalsuses ei vasta minu ideaalsusele, siis on see asi igavene vastik siga!

Ma tahan, et kõik oleks nii nagu mina tahan!
Ma tahan, ma tahan, ma tahan!
Mina! MINA!

Naps ja Linn

2006-10-14T12:47:00.000+03:00

On inimesi, kellel lihtsalt EI ole elu. Nad orgunnivad koguaeg üritusi ja kokkusaamisi, et ennast veenda, et neil on elu ja sõbrad. Sõbrad on lahtine mõiste, sõbrad võivad olla need inimesed, kellega koos sa reedel välja lähed ja end täis kaanid, kellele sa kõik südamelt ära räägid, kuna su joobeaste nõuab antud tegevust ja samas võivad need samad sõbrad su peale järgmine päev õlgu kehitada. Mulle meeldivad sõbrad, kellega koos võib tunde telkut või seina või aknast välja vaadata ja mitte sõnagi öelda, ilma et end sitasti tunneks ja vaimukaid repliike otsiks. Aga see selleks.

Tegelikult oli mul plaanis teha uus kolumn NAPS JA LINN. Teate küll - inimsuhted, baari(m)elu ja alkohol. Ka see on elu, mille puhul võib küsida, kas see on ELU? Või on see samuti tegevus, milleg asendada puuduvad elu? Vahet ei ole, mulle see sobib, sellega võiks elu asendada surmani, kui selle tõttu surm liiga kiiresti tuleks. Või kas tuleb? Alkohol tapab? Smoking kills? Hüvasti, roosa kops! Teretulemast, kollane maks!

"Teretulemast, kollane maks!" ütlen endale muheledes - ma ei tea, mida Mati Unt mõtleks, mina mõtlen siseorganit, mis on tsirroosi tõttu kollaseks tõmbunud ja üsna halvasti kui üldse enam funktsioneeriv, aga... mida mõtleks noor reformierakondlane?

Niisiis... NAPS ja LINN - ütleme, et see on elu. Me saame reede õhtul kokku vaid ühel eesmärgil, me räägime mugavast äraolemisest, sõpradega suhtlemisest, etc etc etc... aga sisimas teame, me tahame ennast lihtsalt täis juua. Loomulikult on seda tore teha koos toredate inimestega. Näiteks eile tegin ma seda koos oma kõige lähedasemate inimestega, taasläbielades neid samu seiklusi, mida koos juba aastaid tehtud. Siis kõigel väike nostalgiamaik ligi, selline mõrkjas... et kas saame enam paremini või on meie kõige paremad tembud juba tehtud ja kõik ülejäänud korrad edaspidi on vaid nende eelmiste kordade kahvatud reinkarnatsioonid? Miks ma ikkagi lähen tagasi Levikasse? Mult küsis seda eile ka üks mees Levikas - miks sa siia tuled? mis sind siia toob? Ma tõesti ei tea miks, aga mind lausa kisub nagu magnetiga nende räpaste toolide, hallide suitsutuhaste seinte ja õllelägaste põrandate poole.

Omaette elamus oli ka Depeche Mode! On tõesti mõnus sattuda tantsupõrandale, kus kajab tore vanakooli muusika. See oli üle pika aja üks fantastiline tanstukeldri elamus - keereldes kaanid endale mingit napsu kõrri ja kõik tundub nii sõbralik ja hubane. Täpselt selline mõnus urkadisko nagu mulle sobib.
Täiesti erinev elamus oli mul neljapäeval Parlamendis, kus lagi jääb sust nii kaugele ja kui sa pea nagu Dlighti reklaamis kuklasse lööd, siis need vilkuvad tuled seal üleval võivad su hetkeks Totaalsesse Perspektiivi Pöörisesse viia. Mis polegi halb. Isegi see muusika, mis mulle juba aeroobikatrennist tuttav on, kõlas seal kuidagi meeldivalt - tavaliselt mulle klubimuusika ei istu. Kui Depechis tekkis tunne, et ehk olen ma juba vana, et naudin 70-80ndate mussi, siis Parlamendis olin just enne usu oma noorusesse tagasi saanud. Aga need lambid - neist ei saa ma üle ega ümber! Ma lihtsalt ei saa kuidagi aru, mis moodi need tuled seal nõnda sees liikuma hakkavad ja värvi vahetavad. Ja kõik, kellelt ma küsin, vaatavad mind nagu lollakat ega oska midagi vastata - keegi ei tea, aga kedagi ei huvita ka! Miks mind huvitab?
Ja siis ma tantsisin ja tantsisin... rummikoola, rummikoola, rummikoola... ja tantsisin... ja kukkusin koos ühe teise tüdrukuga sirakile põrandale jalad taeva poole nagu mardikad ja eelnevast püüeldud seksikusest polnud enam jälgegi. Kui ma oleks mõne rummikoola vahele jätnud, kas siis oleks parem olnud? Ei usu.
Selle pärast ongi võibolla kohe Valli baari minna, seal üks Millimallikas võtta ja oma liistude juurde jääda.
Naps ja linn - arutle vähem, joo rohkem!

Ilves on kunn

2006-09-23T21:38:00.000+03:00

Jehhhhhhuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu!!!!!

Kõige pealt tuli kokku ilge persetäis rahvast. Kõik olid heldinud nägudega ja kui Tõnis Mägi Koitu laulis, muutusime me eriti härdaks. Leidus neid, kel tekkis kange tahtmine haarata kõrvalolija käest. Mina otsustasin panustada vaikselt kaasa laulmisesse ja niisama ilus olemisse.

Tunne oli hea, ilm oli ilus, inimesed oli rõõmsad ja ülevas meeleolus. Nõnda nägi välja minu patrioodinaeratus peale väikest GINirüübet (ÄRA MINE PUNASEKS):

Vahepeal toimus Estonias häältelugemine, mida me käisime pealt vaatamas Tõnksi töö juures. Mul pole juba tükk aega süda nõnda löönud... ohhh, meil võiks tihedamini presidendivalimised olla, milline adrenaliinipurse!

170...171...172...173...174! APLAUS.

Nägime asjale vaid ühte loomulikku lahenduskäiku - läksime tagasi Tammsaare parki ja tegime seal väiksed shampused (Kurat, ma avastasin just, et see blogger ei tunnista shaatähte ja kui see sisse lüüa, siis ta võtab seda kui käsklust tekst publitseerida. Jobu!).

Politseionud olid sel päeval mõistvad.

Pärast küpsetasime Koplis suure piruka.

Dekadents

2006-09-23T09:19:00.000+03:00

karmiinpunane pael ta juustes saab

olla vaid jultunud märgiks

et kord selline elu ja laad

võib saada kiskuvaks hullusärgiks

me ümber on koltunud vananev ilm

on vabrikukorstende suitsus

me mõtted kui verendav silm

kui tuli me südames kustus

miks kordad sa taas neid sõnu

mis võtsid mult üleeile

tunnen riivatut haiglast mõnu

pakkudes ennast nii avalalt teile

Laupäevahommikused läbud sinu kodus, sinu köögis, sinu toas, sinu WCs, kuhu keegi kusta suvatses, ja mitte potti, on äärmiselt inspireerivad.

Matsutajad

2006-09-22T16:37:00.000+03:00

Ma südamest vihkan matsutamist! Ma tõesti ei suuda mõista, kuidas emad ei ütle oma väikestele värdjatele põrsas-lastele juba varakult, et nad sööksid suu kinni ja ei kumiseks koguaeg teiste kõrva ääres!? Või siis ikkagi suudan, kuna tõenäoliselt need emad on ise samasugused värdjad ja matsutavad samamoodi suu lahti ja nii kasvavadki üles täiskasvanud muidu täiesti normaalsed inimesed, kes matsutavad!

"Pläts" käib suu iga lõualiigutuse järel ja ma näen, kuidas toit neil hambus keerleb - võehhh, kuidas ma seda vihkan.

Vahest juhtub, et matsutajaid on toas rohkem kui üks ja nad otsustavad kõik koos sööma hakata, midagi eriti mõttetut veel, nt õuna. Ma usun, et kui need inimesed teaksid, mis minu peas samal ajal toimub, siis nad ei julgeks enam mitte kunagi minu kuuldes süüa. Ma suudan 5 minuti jooksul 10 erinevat mõrvaplaani välja mõelda! Hingan samas veel rahulikult sisse ja välja ja üritan kuulata, mida matsutajad räägivad - kuna nad tavaliselt tulevad ja kukuvad minuga midagi rääkima samal ajal kui nad söövad ja loomulikult ei suuda mõista, miks ma olen närviline ja hajevil ja suutmatu nende mõttelõnga jälgida, kuna mu maailm täitub söömishelidega ning kõik, mis ma teha suudan, on püüda seda niipaljukest ignoreerida, et mitte röökima kukkuda või toast välja joosta.

Tõnksi ma olen õnneks välja koolitanud, tema enam ei matsuta. Alguses üritas, aga siis tegin selgeks, et mina või matsutamine - ta valis minu. Nüüd sööb suu kinni ja hoiab distantsi kui suur isu on. Mulle see sobib, sest söömine on rõve, kui teised seda teevad. Suurte klunksudega joomine on ka rõve, aga selle vastu ei anna kahjuks midagi teha. Meestel olevat kõri anatoomiline ehitus totaalselt teine ja nad ei saagi teisiti juua. Aga samas naised saavad! Mina saan küll tasakesi juua, ilma erilise pingutusetagi, aga noh, ma olen vist ainuke, kes püüab.

Ma saan aru, et see kõik on tingitud sellest, et mul on äärmiselt labiilne närvisüsteem ja nagu ma juba ennist ühes kirjas mainisin, siis mulle käivad koguaeg kõik asjad ja inimesed natuke närvidele. Aga matsutamine, see kuulub ikka TOP5-te. Palun, ärge matsutage!

Reede hommik

2006-09-22T11:05:00.000+03:00

Täna jäin loengusse hiljaks ja otsustasin, et ei kõlba ikka nii palju hilineda, parem siis juba üldse mitte minna! Nüüd passin üksi kontoris ja tiksun niisama. Kuna on reede, siis mul natuke nina juba sügeleb ja ihu on imelik.

Kõik lähevad nädalavahetuseks kuhugi. Hiiumaale, Saaremaale, Lätti, kuhu iganes, aga ära siit. Mina ei lähe kuhugi. Noh, ma võiksin ju minna Haapsallu, aga ma tõesti ei usu, et sellest midagi head saaks sündida, kui siis ainult halba. Haapsalu lõppeb minu jaoks alati umbjoobega, kõige hullem variant, mis mängu saab tulla on Africa. No ei ole eriti meeldiv perspektiiv!
Seega, mina jään Tallinnasse ja lähen homme noorte meeleavaldus-laulupeole Ilvest toetama. Kõik teavad, et Rüütel saab uuesti presidendiks, aga natuke häält võiks ikka teha. Pealegi, meil oli siin juba jutt, et Jägermeister tasku - see kõlab tunduvalt paremini kui Africa!
Tegelikult on see ikka hirmus lugu, et Rüütel uuesti troonile pääseb. Ma hästi ei mõista, mis tema toetajate motiiviks saab olla? Kõbi on ju ikka nii seniilne ja vana juba!

Ma kangesti tahaks midagi scannida selle scanneriga, mis mu kõrval nii hõbedaselt sätendab! Kahjuks ei tule ühtegi head mõtet.

Käisin kekas ja sattusin teise dimensiooni

2006-09-21T17:50:00.000+03:00

Mulle võib enese liigutamine isegi meeldima hakata! Täna, kujutage pilti, ma sain aeroobikas hakkama! Noh, võtab ikka võhmale küll ja nägu läheb peetpunaseks, higi tilgub otseses mõttes, eks ole, aga sammud tulid juba peaaegu välja. Pärast ei teinud suitsu ka tund aega. Kasulik.

Kui nüüd veel tselluliit ka ära läheks, vot siis oleks hea!

Lamasin siis seal matil pärast tantsu, mingi kõhulihaste-vahepaus-lõdvestus oli just, kohutavalt kõva muusika mängis (ma olen täiesti veendunud, et kõigil aeroobikatreeneritel on jääv kuulmiskahjustus ja nad soovivad seda levitada, valides esiteks tavaliselt eriti ebameeldivat tümmi oma kavade jaoks ja keerates keskuse nupu nii põhja kui veel saab) ja siis mul tulid nii veidrad mõtted peale, kui ma lage vahtisin. Nagu oleks hetkeks kuhugi ära sõitnud (väljas üks lennuk sõitiski just mööda, oleks tahtnud seal olla) või mingisse teise ruumi sattunud. Ja see lugu, see oli tõeline absurdikas, mis samal ajal mängis:

I need a hero! I'm holding out for a hero till the end of the night! He's gotta be strong and he's gotta be fast and he's gotta be fresh from the fight!

I need a hero! I'm holding out for a hero till the morning light! He's gotta be sure and it's gotta be soon and he's gotta be larger than life!

Noh. Ja nii ma seal lamasin ja vaatasin aeroobikasaali valget väikeste aukudega ripplage - see oli nagu sõel, et mitte öelda perforeeritud. Ja mul oli selline tunne, et see lagi tuleb koguaeg lähemale ja lähemale. Kui sel samal hetkel mõni kangelane oleks tulnud ja olnud suurem kui elu, ma poleks küll ära öelnud!

Jurmala foogt Hippolyt

2006-09-21T01:15:00.000+03:00

Novot. Ma mõtlesin, et peaks oma juttu kohe kuidagi illustreerima ka. Ma tean küll, et Malev on juba vana nali, aga mina pole süüdi, et mul pikad juhtmed on.

Lennujaama-ahvid

2006-09-21T01:05:00.000+03:00

Need neetud leenujaama-ahvid unustasid Tõnksi pagasi Helsingisse ja nüüd pean mina, väike ja väeti, minema alla teda poole öö ajal sisse laskma! Ei no, ma olen VÄGA õnnelik, et ta koju tuleb, aga ma sinna alla küll ei taha ronida, siis peab ju riided selga panema ja ma küll ei taha hetkel riideid selga panna, riided on mõttetud, paljalt on hea. Ma just mõtlesin, et ma ootan teda paljalt...

Mul tegelikult teine mure veel, ma olen salamisi armunud Jurmala foogt Hippolyti, aga ma ei tea, kuidas seda nüüd Tõnksile öelda. Milline habe, milline pats! Peaks talle soovitama.

Üksi on ikka sitt olla

2006-09-20T23:01:00.000+03:00

Nonoh. Kui Tõnks nüüd täna koju ei tule, siis ma lähen vist küll lolliks. Üksi on siin nii veider passida, kollid tulevad öösel ja külmkapp uriseb kõvasti ja seal kõrvalkorteris, kus väidetavalt mitte keegi sees ei ela, jookseb mingi laps ringi ja naerab. Varsti tulevad tumeda veega plekid seinale ja mingit ila hakkab voodisse tilkuma, siis on perses - ega need Hypnogen ja Promazepam kah varsti ei aita enam! Ikka ärkan üles poole öö pealt.
Ööd on jah ühed koledad asjad. Ainus võimalus on ennast korralikult täis juua, pildituks kohe, nii et üldse aru ei saa, mis toimub, siis on normaalne, ei ole kolle ega ila ega midagi. Hommikul ärkad üles, pesed hambad ära, võtad eelmise päeva muki maha (kui võtad) ja elad edasi - no worries. Aga jah, siis jälle loengus on paha ja judinad jooksevad mööda selga üles, ei tea, kuidas olla või kas üldse olla.
Tõnks võiks ikka koju tulla. Konverentsid on nõmedad. Londoni lennuväli on nõme. Ma saan alles nüüd aru, et terroristid on kaabakad. Ega nad mind muidu ei häiriks, kui nad minu elu ei hakkaks halvama, aga näed nüüd, nüüd on Tõnks kuskil stuck ja stripped ja mina pean siin passima, ja seda taluma. Ega ma taga aint selle pärast koos elangi, et üksi ei julge, muidu mingi armastus või asi, ma ei tea, mees on ikka kollide tõrjeks! Hahahaha, ma olen ikka nii hea huumorisoonega!
Tõnks, ära muretse, tegelt sul on jumalast normaalne keha!

Nojah, nii ongi.

Rahu, ainult rahu!

2006-09-20T20:21:00.000+03:00

Oh, ma sain praegult nii vihaseks selle mõttetu asja pärast.
Ma arvan, et peaksin mingi anger-management programmiga liituma. Mulle käivad kõik asjad koguaeg nii pinda. Näiteks ühistranspordis ma sõiman inimesi mõttes. Tsiteerin:
"Siga, pead sa siin seisma?"
"Kao minema, värdjas!"
"Ära haise, tropp!"
"Jobu!"
"Noh, nüüd oli vaja ja tulla mu kõrvale istuma?"
"Appi, pista see kott endale perse, ma vihkan sind!"

Jne.

Ma kuulen koguaeg oma telefoni helinat, kuigi tegelikult see ei helise. Kuhu ma peaksin pöörduma?

Mõttetu blogi

2006-09-20T19:59:00.000+03:00

Ausalt. Mitte mina ega minu jutt pole mõttetu, kuidas võiks üldse nii arvata! KAMOON. See blogger on! Ma tegin selle blogi ka ainult selle pärast, et see on nii kuradi populaarne ja moevooludega peab kaasas käima. Noh, virtuaalpäevik-eluraamat ei tee kurja, võibolla isegi kirjutan siia paar korda. Tõenäoliselt tüdinen peagi. Mul pole nagunii mitte sittagi öelda. Ja mitte et see tõestaks vastupidist väitele, et mina ega minu jutt pole mõttetu, otse loomulikult mitte. Mul on sügav mõte, aga ma ei näita seda välja. Ja seda blogi ma selleks ei loonudki, et mingit mõtet näidata. Kellele? Nagunii keegi ei loe. Oh. Mida iganes.
Ma tahtsin ju hoopis seda öelda, et see blogger on kasutajavaenulik keskkond. Ainus võimalus oma templeiti muutmiseks, nagu mulle tundus, oli koodis. Bladi fakin hell! Ma pole mingi häkker ega veinisõber, ma olen joodik! Mulle ei meeldi nende kolmnurksete sulgude vahel urgitseda. Seda võib keegi teine teha.
Toas on pimedaks läinud, peaks tule põlema panema, aga ei viitsi. Ma ei tea, ma lähen teen suitsu ja rahunen maha ja siis vaatan, mis edasi saab.
Ausõna, mõttetu.